Ulme.ee

Tavalise toa tavalises hämaruses suitsetades tundus lihtsalt täiesti absurdsena mõte, et linnas eksisteerib olematu tänav… Nähtamatu koht… Või värav või mis iganes, ehk see, kuhu ta oli näinud Riianit suunduvat… ja kaduvat.

Kui Riiani lahkumisest möödus pooltund, viskas Sleiknir näppude vahel kustunud sigareti aknast kanalisse, riietus ja lahkus kodust, kuid mõtteid hajutada tal ei õnnestunud. Ükskõik kui palju Sleiknir end ka millelegi muule mõtlema ei sundinud, käristasid Riian ja eilne retk eesriide ja tungisid eesplaanile.

„Ilmarise tänav.” Nii oli ta lugenud sildilt. Samal hetkel oli miski ta tähelepanu endale tõmmanud ning kui ta uuesti tagasi vaatas, oli tänav juba ammu tuttava majaseinaga asendunud. Seda, et selle maja taga, mis oli osa kunagisest linnamüürist, oli ainult Kaheteistkümnes Kanal, teadis ta piisavalt hästi.

Kirjastus Fantaasia, 320 lk, 25 eurot

21. sajandil avastasid meie päikesesüsteemi end gewtakideks nimetavad inimesed. Esimene sõbralik kontakt lõppes katastroofiliselt nii maalastele kui gewtakidele. Maalased said aga enda käsutusse uued tehnoloogiad ja teadmised ja hakkasid innukalt uurima ja koloniseerima nii päikesesüsteemi kui lähimaid tähesüsteeme. Maa keskkonnaseisund halvenes, puhkesid sõjad ja paljud inimesed põgenesid kosmosesse.

Neljanda aastatuhande alguseks on olukord Maal rahunenud. Ent kosmos on lisaks kõigele muule täis igasugust veidrat inimeste unustatud kola.

„Meeleheite valem” võtab loo üles kohast, kus „Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist” lõppes. Dr Leathercord rebiti välja kolkamaailma ülikooli teadlaseelust, kui teda süüdistati oma naise mõrvas. Vangla asemel sattus ta hoopis palgasõdurite kosmoselaevale ning peadpööritavatesse seiklustesse, millesse on segatud nii gewtakid, tähtedevahelist liiklust kontrolliv Gild kui ÜRO. Ta leidis ja kaotas uue armastuse ja sattus lõpuks koos kaaslastega lõksu Gulagi-nimelisel planeedil.

Kirjastus Fantaasia, 176 lk, 24 eurot

Sealt tuleb iga hinna eest minema saada…

Tüdruk, kes näeb kummitusi. Seiklus, mida poleks osanud uneski näha.

Sellest ajast peale, kui Cass peaaegu ära uppus (olgu, ta tegelikult uppuski, aga talle ei meeldi sellest mõelda), suudab ta tõmmata kõrvale Loori, mis lahutab elavaid surnuist… ja siseneda vaimude maailma. Tema parim sõbergi on kummitus.

Nii et olukord on juba praegu üsna veider. Aga see kisub kohe veel veidramaks, sest kui Cassi vanemad valitakse juhtima telesaadet maailma kõige kummituserohkematest paikadest, suundub kogu perekond Šotimaale, Edinburghi, kus surnuaiad, lossid ja salajased vahekäigud kubisevad rahututest hingedest. Ning kui Cass saab tuttavaks tüdrukuga, kellel on temaga sama “anne”, taipab ta, kui palju on tal veel õppida Loori ja iseenda kohta.

Ja õppida tuleb kiiresti. Sest see kummituste linn on ohtlikum, kui ta eales oleks osanud arvata…

Kirjastus Rahva Raamat, tõlkinud Marge Paal, 304 lk, 15 eurot

Aastal 2050 on Ühinenud Euroopa üheks tagaotsitumaks terroristiks Vera Pretiosa, kelle tabamiseks moodustatakse politsei eriüksus. Selle juhiks saab Alexander Schmidt. Mees on kulutanud oma elust juba ligi 20 aastat, et naist tabada ja ta loodab, et eriüksus suudab tema kinnismõtteks muutunud tagaajamise edukalt lõpule viia. Vera on siiani suutnud politsei käest pääseda tänu oma erakordsele tehnoloogiale.
Tasapisi tekib politseiülemal süvenev kahtlus, et kõik pole nii nagu paistab. Vera teeb tegusid, mis on vastupidised tema mainele. Ta lähtub oma otsustest tavapärasest kõrgemast moraalist ja eetikast. Kui Vera on politseiülemat korduvalt säästnud ja millegipärast isegi päästnud, lööb vankuma Schmidti lojaalsus oma ametkonnale. Sellegipoolest tahab ta naist tabada, sest peab teda oma parima sõbra surmas süüdlaseks. Käib kurnav ja lõputuna näiv jaht, jaht tõele…
Raamatus on tempokat jälitamist ja tagaajamist, inimsuhteid nende keerukuses, armastuse teemat, ulmelist tehnoloogiat ja selle imelisi võimalusi; aga samas leiab süvenenum lugeja ka tõsisemaid eetilis-moraalseid dilemmasid ja igavikulisi filosoofilisi arutlusi. Läbiv teema on hea ja kurja vaheline võitlus, kus vahel on raske aru saada, kummal poolel keegi on.
Autor Külli Lokko (sünd.1985) on doktorikraadiga bioloog, kellele see on esikromaan.

Väljaandjaks autor ise, 560 lk, 24 eurot

Geralt on nõidur – süütute kaitsja, kes tumedatel aegadel astub vastu ka kõige hirmuäratavamatele müütidest tuntud olenditele. Kuid isegi tema ei ole valmis selleks, mis maailma nüüd ees ootab. Haldjad ja teised olevused kannatavad kaua kestnud ikke all. Üha rohkemad neist ühinevad sügavasse laande peitunud väeüksustega, mis suudavad iga hetk rünnata. Võlurid on omavahel vaenujalal ning vägeva Nilfgaardi impeeriumi alamad värisevad keisri otsuste ees. On põlguse aeg. Kogu selles segaduses tuleb Geraltil ja tema armastatul Yenneferil kaitsta orvuks jäänud Cirit, keda jahivad kõik leerid. Ennustuse järgi on just Ciri võimuses maailm päästa. Tegu on „Nõiduri” sarja romaaniga, järjega jutukogudele „Ettemääratuse mõõk” ja „Viimane soov” ning romaanile „Haldjate veri”.

Kirjastus Varrak, tõlkinud Margus Alver, 328 lk, 26 eurot

Teos on graafiline romaan, mille aluseks on vendade Strugatskite teos “Hukkunud alpinisti hotell” ning selle põhjal Tallinnfilmi stuudios 1979. aastal valminud film. Koomiksina pakub see lugu filmi- ja kirjandushuvilistele värsket elamust ja uusi põnevaid vaatenurki. Lugu räägib inspektor Peter Glebskyst, kes saabub väljakutse peale väikesesse Hukkunud Alpinisti hotelli Alpides. Kohapeal selgub, et tegu oli valehäirega, kuid ta otsustab ööseks hotelli jääda. Seejärel algavad salapärased juhtumid ja üks külalistest leitakse mõrvatuna. Kahtlusalustega hakkavad samuti toimuma ulmelised lood. Nad surevad ja ärkavad uuesti ellu, võtavad vajadusel teiste tegelaste kuju ja mõned külalised väidavad end olevat tulnukad või robotid. Selles segaduses püüab inspektor Glebsky jääda truuks oma töökohustustele ja langetada olulisi otsuseid. Kaalul on mõistatuslike külaliste hukk või pääsemine. 

Väljaandja: Vida Verde OÜ, illustraator Veiko Tammjärv, 128 lk

Keskea künnisele jõudnud Kertu pääseb imekombel raskest liiklusõnnetusest ja taas hakkavad teda painavad kummalised unenäod ning Piksekiviga seotud mälestused lapsepõlvest. Naine otsustab aja maha võtta, et üle aastate külastada oma kodutalu Saaremaal. Seal kohtab Kertu kunagist naabripoissi. Ka Tõnu oli varakult kodunt lahkunud, kuid mõne aasta eest kodukanti naastes talunikuks hakanud.

Kuigi Kertu ja Tõnu isiklikus elus on palju pettumusi, lahvatab nende vahel kirglik armastus. Ent tee teineteise leidmiseni on sillutatud ootamatute katsumuste ja salapäraga. Armastajate ette kerkivad järjest uued takistused. Kas nad suudavad need ületada?

Kirjastus Eesti Raamat, 269 lk

Kui Mau jõuab tagasi kodusaarele, avastab ta, et on oma rahvast ainsana alles. Hiidlaine on võtnud temalt kõik lähedased ja pühkinud minema tema koduküla. Jäänud on ainult Esiisad, kes karjuvad Mau peas ja kamandavad teda. Kuid hiidlaine ka tõi midagi: metsa on ilmunud tohutu suur kanuu, mille pardal elutseb kummaline viirastustüdruk. Viirastustüdrukul on väga palju riideid, kuid pole varbaid, ja kohe esimesel kohtumisel kingib ta Maule lahkelt sädemetegija. Daphne, ainus ellujäänu „Armsa Judy” pardalt, kahetseb peaaegu kohe, et püüdis kohalikku poissi maha lasta. Õnneks oli püssirohi märg ja püstol tegi ainult sädeme. Daphne on kindel, et tema isa, kuningliku perekonna kauge sugulane, tuleb teda päästma, esialgu aga paistab, et ta peab leppima ainult Mau ja laeval olnud ropusuise papagoi seltskonnaga. Üheskoos püüavad nad sepistada uue rahva ja saavad seejuures teada mõndagi põnevat ja vajalikku, näiteks kuidas lüpsta siga ja miks maksab õlle sisse sülitada. Terry Pratchett on ise öelnud, et kui on üks raamat, mille kirjutamata jätmist ta oleks kibedalt kahetsenud, siis oleks see just „Rahvas”. Teosel pole seost autori teiste sarjadega, kuid nagu ikka Pratchetti puhul, on tegemist inimliku, targa, põneva ja naljaka raamatuga, mis ei alahinda lugejat.

Kirjastus Varrak, tõlkinud Allan Eichenbaum, 384 lk

Ulmeklassik George R. R. Martini (1948) romaani „Haviland Tufi reisid“ tegevus toimub Tuhande Maailma tulevikuajaloos, nagu ka eesti lugejale juba tuttavate „Öölendajate“ ja „Valguse hääbumise“ sündmusedki. Haviland Tuf on kassiarmastajast kosmosekaupmees, kelle kätte satub vana Maa Ökoloogilise Insenerikorpuse hiiglaslik kosmoselaev, mis on ehitatud planeetide ökosfääri mõjutamiseks ja kosmosesõdadeks. Tufi seiklused viivad ta ühest maailmast teise, kus igaühes tuleb tal lahendada mõni ökoloogiline probleem, paraku on ta mõnikord ka ise nende probleemide tekitaja. Väärtusliku laeva endalesoovijaid on muidugi ka hulganisti.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Jaana Talja, Triin Loide, Tatjana Peetersoo, Piret Frey ja Maria Reile

400 lk, 25 eurot

Vikerkaare juuli-augusti numbrist leiame Triinu Merese üleloomuliku sisuga jutu “Südamevalu”, kus “südame röövimise” nime all tuntud kujundlik väljend saab sõnasõnalise sisu.

Samas numbris on arvustatud ka Kaur Riismaa romaani “Väike Ferdinand”.

Maailmas, mis on kõhedust tekitavalt meie omaga sarnane, arreteeritakse noor naine Amalantis selle eest, et ta julges esitada küsimuse: kes on see vang?
Kui Amalantis kaob, asub tema armsam Karnak naist otsima. Mees otsib algul meeleheitlikult, hiljem kasvava enesekindlusega. Et armastatu leida, peab ta esmalt mõistma naise esitatud küsimust. Otsingud viivad Karnaki hirmuäratavasse maailma, mis on tulvil valesid ja rõhumist, maailma, mille südames asub Vangla. Ühtäkki mõistab Karnak, et ta ei ole ainus, kes tõde taga ajab.

See romaan on ühtaegu kirglik üleskutse õiglusele ja teravapilguline uurimus sellest, mis ohustab vabadust tõejärgses ühiskonnas.

Kirjastus Varrak, tõlkinud Triin Tael

312 lk, 26 eurot

Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos „Teenijanna lugu” on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid”, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni.

Rohkem kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos” kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust.
Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu.

„Testamentides” näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb.
Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo” järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub.

Kirjastus Varrak, tõlkinud Riina Jesmin, 464 lk, 27 eurot

Noor rittmeister heitis Runevskile uhke pilgu.
„Homme kell viis ootan teid Vladimiri tee ääres, kakskümmend versta Moskvast,“ teatas ta kuivalt. Runevski kummardus nõusoleku märgiks. 
Üksi jäädes hakkas ta tulevaks hommikuks ettevalmistusi tegema. Tal oli Moskvas vähe tuttavaid; liiatigi viibisid peaaegu kõik suvemajades; niisiis polnud üllatav, et tema valik langes Rõbarenkole.
Järgmisel päeval, kell kolm hommikul, olid tema ja Rõbarenko juba Vladimiri linna viival maanteel ja leidsid kokkulepitud paigast Zorini ühes tema sekundandiga. Rõbarenko astus Zorini juurde ja võttis sel käest kinni.
„Vladimir,“ ütles ta seda kõvasti pigistades, „sa oled selles asjas valel poolel: lepi Runevskiga ära!“ Zorin keeras talle selja. „Vladimir,“ jätkas Rõbarenko, „ära pilka saatust, tuleta meelde d’Urgina villat!“ „Küllalt, vennas,“ ütles Vladimir oma kätt Rõbarenko haardest vabastades, „nüüd pole aega tühiasjadest rääkida!“
Nad liikusid sügavamale põõsastikku. Zorini sekundant oli väike ohvitser, ees pikad vuntsid, mida ta kogu aeg keerutas. Tema nägu tundus Runevskile algusest peale tuttav; kuid kui ohvitser barjääri jaoks samme mõõtes erilisel viisil hüplema hakkas, tundis Runevski temas kohe ära sellesama Frõškini, kelle üle Sofja Karpovna oli nii kõvasti naernud ballil, kus Runevski temaga tuttavaks sai. „Sõbrad,“ sõnas Rõbarenko Vladimiri ja Runevski poole pöördudes, „leppige ära, kuni see veel võimalik; ma aiman ette, et üks teist siit koju tagasi ei lähe!“
Kuid vihase näoga Frõškin kargas Rõbarenkole ligi. „Lubage selgitada,“ sõnas ta, põrnitsedes teda oma suurte punetavate silmadega, „see solvang on talumatu… leppimine võimatu… siin on liiga tehtud auväärsele perekonnale, vägagi auväärsele… mina ei lase äraleppimisel sündida… ja kui minu sõber Zorin ära lepib, siis astun mina, Jegor Frõškin, ise tema asemel kahevõitlusse!“ Mõlemad duellandid seisid juba teineteise vastas. Ümberringi valitses kohutav vaikus, mida katkestasid sekundiks püstolikukkede klõpsatused.

Loomingu Raamatukogu nr 20, 72 lk.

Tõlkinud Ilona Martson, järelsõna Irina Skulskaja (järelsõna ilmunud aastate eest KesKus’is).

Graafilises romaanis kujutatud Urbicande’i linna raputab seletamatu nähtus: väljakaevamistel avastatakse salapärane konstruktsioon, mis tuuakse urbatekt Eugen Robicku lauale. Tundmatust ja hävimatust materjalist kuubik hakkab kasvama ja moodustab sõrestiku, mis tungib isegi tahketesse ainetesse. Linnaelanikud, kes on harjunud totalitaarsele režiimile omase korra ja rangusega, avastavad end ühtäkki keset suurt segadust ning reaktsioonid toimuvale kõiguvad religioosse eufooria, teadusliku skeptitsismi ja sõjalise vägivalla vahel. 

Modernistlik Urbicande asub küll väljamõeldud maailmas, aga selle ideed pärinevad 20. sajandi linnaehituslikest visioonidest. Tegu on omamoodi paralleelmaailmaga, mis võinuks olla olemas, kui retrofuturistlikud plaanid viiduks tervikuna ellu. Selles teoses on sünteesitud Itaalia noore arhitekti Antonio Sant’Elia futuristlikke linnaplaneerimisideid totalitaarsete režiimide arhitektuuriga. Tulemuseks on teatraalne, kõrgustesse püüdlev ja jõulise sõnumiga monumentaalne arhitektuur. Selle metropoli ruumi kasutajal tuleb alluda range planeeringu loogikale ja ta on võimetu oma elukeskkonda muutma.

Väljaandja: Eesti Arhitektuurimuuseum

Illustreerinud Francois Schuiten, tõlkinud Anu Lutsepp

112 lk, 24 eurot

«Muinasjutt Troikast» (Сказка о Тройке) on 1968. aastal ilmunud satiiriline ulmeromaan. Kuna ilmumise ajal arvati, et see kritiseerib nõukogude bürokraatiat, valitsust ja teaduskeskkonda, sattus teos tol ajal «mittesoovitatud raamatute» nimekirja. Venemaal kultusteose staatust nautiv «Esmaspäev algab laupäeval» ja selle järg “Muinasjutt Troikast» on vendade Strugatskite loomingus üsnagi erandlikud teosed, nende ainsa fantasysarjana on need teravalt satiirilised, kohati absurdsed, kohati hüsteeriliselt naljakad.
Romaani kirju tegelastegalerii moodustavad lisaks teadureile ja bürokraatidele erinevad mütoloogilised ja fantastilised tegelased. Romaanist eksisteerib kaks varianti, mis erinevad tegelaste ja mõningate süžeeliinide poolest. Esimest versiooni peetakse romaani «Esmaspäev algab laupäeval» otseseks järjeks. Teise versiooni sündmustik toimub Võlukunsti Instituudi seni avastamata korrusel. Tavaliselt avaldatakse kaks versiooni «Muinasjutust Troika» üheskoos, üks Arkadi ja teine Borissi lemmikuna, nagu oleme ka siin teinud.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Tatjana Peetersoo

324 lk, 25 eurot