Ulme.ee

Ajalooline ulmepõnevik viib lugeja viikingiaegsesse Tartusse ja Hõbevalge teele. Linna saabunud viiking Svenil tuleb päästa nii Norra kuningapoeg Olav kui ka Ugandi vanema tütar Piret ning selle käigus leida isiklik õnn ja lahendada mõned mõrvad. Ta peab otsima meeleheitlikult järgmist niidiotsa ja vahel tuleb appi võtta ka vahe mõõk. Kuid Sven ei jää loorberitele puhkama, sest saatus paiskab ta pikale reisile Bagdadi. Ja kui reisikaaslasteks on kaks lihaselist adrenaliinisõltlasest ärimeest, kelle käteramm ületab loomupärast taiplikkust, siis voolavad ka kõik mahlad. See on tõeline lugemiselamus Hõbevalge teelt – tempokas ja üdini kaasahaarav lugu, mille lõppu pole võimalik ette aimata. 

Ajalooline seiklusjutt põhineb Skandinaavia saagadel ja Tartu esimese linnapea Wulf Lucius Libo päevikutel, mis leiti hiljuti ühest Emajõelinna jäätmekastist.

Väljaandja: Inglisilla Produktsioon OÜ

176 lk, 17 eurot

Mount Kopenhaagen on 3500 meetrit kõrge tehismägi, mille ehitamiseks kulus 200 aastat. Ei ole õieti teada, miks on see kunagi rajatud, ent säärane riigi juhitud ja erainvestorite finantseeritud ettevõtmine muudab nii keskkonda kui ka inimesi, tekitab irratsionaalse mõra loogilisse ja selge elukorraldusega maailma. Taani lamedal maastikul on mägi midagi ennenägematut: tekivad uued kliimavöötmed, troopilisest polaarseni, neis omakorda sigivad uued looma- ja taimeliigid. Sellest ühtaegu eriskummalisest ja kõhedalt tuttavast maailmast leiab lugeja seitseteist lugu. Inimestest, kellel kõigil on omad unistused ja eluplaanid, mida ei kammitse tavaloogika, faktid ega isegi mitte gravitatsioon. Üks otsib jumalat füüsiliste katsumuste kaudu ja leiab tee gurmaanluseni, teine õpib lendama ja lammutab ajapikku kogu India kastisüsteemi, kolmas kohtab tulnukaid ja jääbki neid oma köögis toitma.

Kirjastus Varrak, tõlkinud Eva Velsker

208 lk, 27 eurot

See on teine osa noorukese militsionääri Nikita Ivašovi tegemistest maailmas, mis meenutab üsna äratuntavalt vene muinasjutte. (Sattus ta sinna lihtsalt nii, et laskus ühel päeval kusagil külakeses keldrisse ja avastaski end hoopis mujalt…)

Sel korral näib alguses tegu olevat veidrate ja tühisena näivate vargustega – ladudest kaob must kangas. Ent nagu ikka, pole miski nii, nagu alguses paistab, ja jälle tuleb meie tublil leitnandil päästa terve tsaaririik, ja võib-olla kogu maailm.

Ja seda peamiselt kohaliku miilitsaosakonna abil, mis koosneb talle abiliseks antud vägilasest Mitkast ja Baba Jagaast, kelle juurde on Nikita majutatud.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Tatjana Peetersoo.

174 lk, 24 eurot

“Keset ööd mõrvatakse Minneapolise eeslinnamajas Elliste abielupaar ja röövitakse nende 12aastane poeg Luke. Ärgates leiab poiss end Instituudis, toas, mis näeb välja täpselt samasugune nagu ta enda tuba, ainult akent ei ole. Ja ukse taga on teised uksed, mille taga on teised eriliste võimetega lapsed. Luke saab teada, et nad kõik asuvad Esimeses Pooles, misjärel ootab neid ees Tagumine Pool. „Nagu kahtlases motellis,“ ütleb üks ta uutest sõpradest. „Lapsed registreerivad end sisse, aga välja nad ei registreeri.“

Asutuse töötajad on pühendunud halastamatult sellele, et röövida nendelt lastelt nende ebaharilikke psüühiliste võimete vägi.
Süümepiinu seal ei tunta. Kui käitud korralikult, saad kasutamiseks müügiautomaatide žetoone. Kui mitte, on karistused räiged.
Üha uued ohvrid kaovad Tagumisse Poolde ning Luke püüab üha meeleheitlikumalt põgeneda ja abi tuua. Aga mitte keegi pole kunagi Instituudist põgenenud.

Kirjastus Hea Lugu, tõlkinud Silver Sära

496 lk, 24 eurot

Jarmalandi kroonikad – 2. osa. Salajaki lahing on lõppenud, kuid viitrijaht mitte. Paljud on põgenenud maa alla. Viiter Ristin ja Salajaki prints Dhor liiguvad aeglaselt sügavikku, mida nimetatakse Jarmalandiks. Neil on kannul salk sõdureid, rüütleid ja haldjaid ning ronijad Niklis ja Jöran Egg. Nüüd peavad viitrid ja inimesed võitlema tundmatus maailmas, kus puhub jäine tuul ja varjude seas varitsevad kurjad olendid … Tulge seiklema 14. sajandi Rootsisse. Aega, mis on täis sõdu ja võimuvõitlust ning kus viitrid, haldjad ja lohemaod on sama tõelised ja ohtlikud kui katk. „Jarmalandi kroonikad“ on põhikooliealistele noortele mõeldud ainulaadne fantaasiaeepos, mille tegevus toimub keskaegses Skandinaavias, kus inimeste kõrval tegutsevad ka viitrid, haldjad ja lohemaod.

Kirjastus Eesti Raamat, tõlkinud Heidi Saar

342 lk, 23 eurot

Selle raamatu peategelane on Freya Nakamichi-47. Ta on tulnud kasiinost välja dirižaabli rõdule ja mõtleb parajasti, kas mitte hüpata alla sinna Veenuse kaljude suunas, mis peaksid kusagil kolmekümne kilomeetri pärast vastu tulema, kui temaga hakkavad tüli norima „uued aristokraadid“, robotimaailma koorekiht, kellest kaks ulatuvad Freyale vööni. Järgneva võitluse käigus rebib Freya ühel väikemehel pea otsast, see aga ei takista peal talle ähvardusi järele karjumast.

Freya on nimelt robot, konkubiin, erialaks 16. sajandi ungari rahvamuusika. Ta on ideaalne, täiuslik, aga saatuse julm nali on, et tema eesmärk muutus mõttetuks umbes 60 aastat enne ta aktiveerimist koos viimase inimese väljasuremisega. Mis aga ei takista kunagi inimeste poolt igale poole välja saadetud robotitel oma tegevust jätkamast… ja nii see tsivilisatsiooni rong kolinal edasi tossutabki.

Raamat on austusavaldus Robert. A. Heinleinile ja Isaac Asimovile.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Iris-Barbara Jeletski

286 lk, 24 eurot

Antoloogias „Ülestõusjad ja kodukäijad“ on kaksteist algupärast novelli, mis käsitlevad kõige laiemas mõttes elavaid surnuid. Elu pärast surma, sõnad ja mõtted, mis jõuavad lahkunud inimestelt elavateni, on oma võimatuses ja poeesias olnud tuhandete kirjandusteoste inspiratsiooniks. Nüüd uurivad kaksteist Eesti kirjanikku, kuidas me võiksime tänapäeval tajuda ja tunnetada surma ning seda, mis on pärast.
Kas ja kuidas on meie uskumusi mõjustanud teaduse ja tehnoloogia areng, mida võib endaga kaasa tuua digitaalne taaselustamine või surnute mälestuste talletamine? Kas inimene võib pärast surma edasi elada virtuaalses reaalsuses? Mis juhtub siis, kui mingi mõistatuslik jõud universumis otsustab surnud üles äratada?
Ulmeantoloogias võib leida klassikalises stiilis etnoõudust, psühholoogilise ghost story, religioosseid müsteeriume, virtuaalmaailmas toimuvaid futuristlikke põnevikke, kosmoseulmet ja surnutega suhtleva detektiivi.

Koostanud Indrek Hargla, kirjastus Raudhammas

298 lk, 20 eurot

Legendaarse Eesti ulmesarja eelviimane osa koondab viie kohaliku ulmekirjaniku lühilood.

2013. aastal Eesti ulmeühingu auhinna Stalker võitnud kogumik „Saladuslik tsaar“ pani aluse Eesti ulmes ainulaadsele nähtusele – loodi ühine Eesti-aineline tulevikumaailm, kuhu on panustanud enamik praegu aktiivseid ulmekirjanikke, esitades oma nägemust Eestist ja eestlusest tuhande aasta pärast. Sarja varasemad osad on pälvinud kokku kolm eesti Ulmeühingu Stalkeri auhinda (2013, 2015, 2016). Käesolev kogumik koondab endasse lood Kristians „Mürakas“ Jurmalast, kosmosereisil sündinud mehest.

Autoriteks mitmekordsed stalkerivõitjad ning Kirjanike Liidu liikmed Veiko Belials, Joel Jans (võitis hiljuti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha) ning Maniakkide Tänav. Lisaks võib leida siit kaante vahelt ka hiljutise Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia jutuvõistluse võitja Miikael Jekimovi ja uue lootustandva autori Laura Loolaiu lühilood.

Kirjastus Lummud, 288 lk, 17 eurot

Sajandeid enne „Troonide Mängus” aset leidvaid sündmuseid asus Lohekivile elama Targaryenite Koda, ainus Valüüria Huku üle elanud loheisandate perekond. „Tuli ja veri” saab alguse legendaarse Aegon Vallutaja, Raudtrooni loonud valitsejaga ja jätkab selle ikoonilise trooni nimel võidelnud Targaryenite põlvkondade elulugudega kuni kodusõjani, mis nende dünastia peaaegu lõhki kiskus.

Mis Lohede Tantsu ajal tegelikult aset leidis? Miks oli Valüüria külastamine pärast Hukku nii ohtlik? Millised olid Maegor Julma kõige hirmsamad roimad? Milline oli Westeros siis, kui selle taevast valitsesid lohed? Need on vaid mõned küsimused, mis leiavad vastuse selles Tsitadelli õpetatud meistri poolt kirja pandud olulises kroonikas.

Kirjastus Varrak, tõlkinud Tarmo Vaarpuu

680 lk, 30 eurot

Mare Barrow sai selle valusa õppetunni, kui Cali reeturlikkus ta peaaegu hävitas. Olles nüüd
otsustanud oma südant kaitsta ning tagada Punaste ja endasuguste uusvereliste vabadus, võtab Mare nõuks Norta kuningriik lõplikult hävitada… alustades kroonist Maveni peas. Kuid ühtegi lahingut ei võideta üksinda ning enne kui Punased tõusevad kui üks, peab Mare astuma samale poolele poisiga, kes murdis ta südame, et hävitada poiss, kes ta vaimu peaaegu murdis. Cali mõjukad hõbeliitlased koos Mare ja Vereva Valvega osutuvad hirmuäratavaks jõuks. Kuid Mavenit kannustab nii kõikehaarav sundmõte, et teda ei peata Mare tagasi saamisel miski – isegi kui selleks tuleb hävitada kõik, mis ja kes ta teele jäävad. Sõda on lähenemas ja kaalul on kõik, mille nimel Mare on võidelnud. Kas võidust piisab, et Hõbedased kuningriigid kukutada? Või sulgetakse väikese Välguplika suu igaveseks?
Victoria Aveyardi kaasahaarava sarja võimsas lõpplahenduses peab Mare leppima oma
saatusega ja võtma kokku kogu oma väe… sest kõik pannakse proovile, aga sugugi mitte kõik ei jää ellu.

Kirjastus Pikoprint, Tõlkinud Karin Kull, 710 lk, 33 eurot

Blackheathi häärberis toimuval suurel maskiballil tapetakse peretütar Evelyn Hardcastle … ja see pole esimene kord. Ta on mõrvatud sadu kordi.

Noormees ärkab metsas, huultel karjatusena naise nimi, keda ta ei tunne. Hullem veel – tal pole aimugi, kes ta on ja kus ta viibib, või kuidas sinna sattus. Läheduses kriiskab põgenev naine, kõlab püstolipauk.

Häärberis luurib ringi halastamatu pussitaja, sadistlik lakei, kes naudib oma ohvrite hirmutamist. Aga tema ohvrid pole sugugi juhuslikud – see, keda lakei jahib, on Aiden Bishop.

Aiden on püütud lõksu kummalisse mõrvamüsteeriumisse, kannul halastamatu mõrtsukas ning mõistetud korda ühte ja sama päeva aina uuesti, ainsaks ülesandeks lahendada Evelyn Hardcastle’i mõrv.

Kaheksa päeva. Kaheksa erinevat keha. Kolm konkurenti. Võimatu ülesanne.

Kirjastus Tänapäev, tõlkinud Sash Uusjärv

543 lk, 28 eurot

Kärt Hellerma jutukogu “Koidula käsi” kümnest jutust sisaldub viies üleloomulik element või miski, mida tuleks sellisena tõlgendada. Need jutud on “Seen”, “Puuvaimude kool”, “Vana kotka jutustus”, “Kajakas” ja “Viimane patsient”. Viimane lugu on kordustrükk 2014. aasta Loomingu oktoobrinumbrist.

Kirjastus Tuum, 216 lk.

Rändajad on sattunud võõrasse universumisse, kus kõik on natuke nihkes.
Aastaarvuks märgitakse 3874, kuid koolis õpetatakse, et Maa on lapik ning seisab kolme elevandi seljas, planeete hoiavad taevakummil inglid ja Kuu peal elavad koletised. Newtonist ja tema avastustest pole keegi midagi kuulnud ning kvantfüüsika reeglid ei kehti.
Kogu maad valitseb karmikäeline Tema Pühadus, keda keegi pole kunagi näinud, kuid kelle määratud karistused tabavad igaüht, kes julgeb kooliprogrammis kahelda.
Rändajatel tuleb välja nuputada, mismoodi vaenulikust maailmast koju tagasi pääseda. Õnneks on neil kasu teadmistest, mis on füüsikatundidest meelde jäänud. Võõra universumi ajalugu saab uue suuna ja rändajate tööl on tulemus, millest nad ei osanud unistadagi.

Raamat kuulub sarja “Ajarändurid”.

Kirjastus Tammerraamat, 236 lk, 17 eurot

31. märtsil hakkas maakonnalehes Lääne Elu ilmuma järjejutuna Maniakkide Tänava lugu “Laevakaitsjad”.

Märtsikuu Loomingus on ilmunud möödunud aasta proosaülevaated – sel aastal esimest korda eraldi romaani ja lühiproosa kohta.

Romaaniülevaates märgib Märt Väljataga, et ta suutis umbes 130-st romaanist läbi lugeda veidi üle 50. Mõne lausega on tutvustatud Maniakkide Tänava “Newtoni esimest seadust”. Rubriigis “Grotesk ja ulme” on lühidalt mainitud Mikk Pärnitsa “Musta mäge”, Kersti Kivirüüda “Deemonitaltsutajaid”, Joel Jansi “Tondilaternat” ja Margaret Kalmu “Poolpärist”. Veidi pikemalt on peatutud Peeter Helme “Haakristil ja ajarelval”, mida Väljataga hindab kättepuutunud ulmeromaanidest “kõige meisterlikumaks”. Paavo Matsini “Kongo tangot” nimetab ülevaate koostaja “metamorfoosromaaniks”. Väljataga ütleb, et ulmeromaane oli vähemalt 6, koos noortele mõeldud fantaasiaromaanidega poole rohkem. Veel paari romaani puhul vihjab autor ulmelisusele, mis minu meelest siiski kaheldav – Mari Tammari “Hundihüüdja” ja Kaur Riismaa “Väike Ferdinand” (viimast nimetatakse alternatiivajalooliseks).

Lühiproosa ülevaates nimetab Made Luiga (Mudlum) “maagiliseks” Lauri Sommeri juttu “Kureneiu” ja “üleloomulikuks” Ave Taaveti juttu “Aadu saladus”. Veidi on kirjutatud Taavi Eelmaa jutust “Külm Rubedo”, mille puhul on mainitud, et selle kohta “Eesti ulmekogukond avaldas põlastust”. Loomingu ulmenumbrist saavad kiitvaid sõnu Veskimehe ja Kristjan Sandri jutud. Pikemalt on peatutud Täheajal nr 18, kus Jaagup Mahkrat on nimetatud Mahtraks ja tagapool pandud tema õigesti kirjutatud nimi jutu pealkirja osaks. Sarjata saab Miikael Jekimov). Mart Sanderi jutukogu “Kõhedad muinaslood peab Made Luiga nõrgaks, ent Triinu Merese “Kuigi sa proovid olla hea” saab pigem tunnustavaid. Näib, et ülevaade on koostatud paberil ilmunud kirjanduse põhjal ja Reaktori jutte pole ette võetud.