Mis saab valesti minna inimese esimesel missioonil Marsile?

Nii mõndagi. Palju. Kõik.

Sellest ei olegi midagi, sellega on arvestatud. On arvestatud sellega, et inimkonna esimene jälg võõra planeedi pinnal võib osutuda jälje jätjale viimaseks. Ta vajutab selle sinna teadmisega, et asi oli seda väärt.

Aga kui kõik pidigi valesti minema, siis – kas kõik õnnestus? Ja kas see oli seda väärt?

Peter Sansait on üks kolmest astronaudist, kes astuvad esimeste inimestena Punase Planeedi pinnale. Saatuse tahtel armub ta vahetult enne starti meeletult. Ta leiab end olukorrast, kus ei ole keskteed – see on armastus, mida ei oleks tohtinud olla, või siis vastupidi – see pidi olema. Kas see oli seda väärt?

Saatusel on talle varuks üllatus…

285 lk, autori väljaanne

Kogumikus «Asjad, mis me tules kaotasime» on 12 lugu, milles lugeja kohtub pahaendeliselt veidrate laste, mässumeelsete teismeliste, kinnisideede ja traumade kütkes inimeste, painavate viirastuste ja kummitavate majadega. Ratsionaalne ja seletamatu, realistlik ja üleloomulik sulavad Enriqueze loomingus kokku omanäoliseks lummavaks tervikuks.

Mariana Enriquez (1973), keda on nimetatud ka gooti realismi kuningannaks, on üks tõlgitumaid tänapäeva Argentiina kirjanikke. Žanrikirjanduse võtteid kasutades käsitleb ta oma loomingus Argentiina poliitilist ja sotsiaalset lähiajalugu ning selle taustal inimeste igapäevast elu, kus leidub kõrvuti hoolimatut jõukust ja söövitavat vaesust ning kummitavad diktatuuriaegsed ängid ja mure looduskeskkonna hävimise pärast. Julge hooga käsitleb ta ebamugavaid teemasid ja toob rambivalgusesse tavatuid tegelaskujusid.

Saatesõnas «Buenos Airese gootika» ütleb Ladina-Ameerika kirjanduse asjatundja Ruth Sepp: «Tema poeetika, tume, toores ja ometi sõltuvust tekitav, ei jäta lugejale mingit pääseteed.»

Väljaandja SA Kultuurileht, tõlkinud Eva-Stina Randoja, 144 lk

Reva sattumisest Pimeduse ja Valguse maailma kujunes tema elu suurim katsumus. Mitte miski polnud enam endine – kogu tema mõttemaailm pöördus sõna otseses mõttes pea peale. Valgusevõti, mis oli aktiveerunud, võttis tavalise inimese üle kiiresti võimust, ja Reva ei suutnud ürgset jõudu taltsutada isegi nelja printsi abist hoolimata. Temast sai ohtlikum olend, kui oli olnud kunagi varem Valguseprints ise. Kuningas nägi ainsa pääseteena Reva hukkamist ja võtme temalt ära võtmist.

Lõpuks saabus abi. Aga kas Valgusevõtme esmakaitsja – vanim olend selles maailmas ja ainus, kes teadis Valguse tõelist eesmärki – tuli Revale appi või mängis ta hoopis oma mängu, seda ei osanud keegi öelda.

Kui Reva oli viimaks võimeline koju naasma, ootasid teda ees uued katsumused ja veelgi suuremad ohud. Nüüd ei soovinud tema surma mitte ainult Valguseprints, vaid ka Valguse ja Pimeduse maailma kuningas. Pealegi oli ühendatud võtmel nüüd võime sundida Revat tegema asju, mida ta poleks iialgi tohtinud teha. Reva otsused ei kuulunud enam ainult talle. Tunded, mis temas Pimeduseprintsi vastu üha tugevamaks muutusid, viisid teda vaid lähemale eesmärgile, mida Valgus oli püüdnud saavutada aegade algusest saati.

Kirjastus Koitev, 495 lk

Veetnud peaaegu poolteist aastat Basgiathi sõjakoolis, saab Violet Sorrengail aru, et koolitükkide tegemiseks pole enam aega. Ega kõhklusteks. Sest lahing ongi alanud, vaenlane tungib peale nii müüride tagant kui ka omade ridadest, nii et keegi ei tea enam, keda usaldada.

Violet peab lendama väljapoole Aretia kahanevaid ohutisi ja otsima võõrastelt maadelt liitlasi, kes Navarrale appi tuleksid. Reis paneb proovile kogu tema nutikuse, õnne ja tugevuse, kuid ta teeb mida tahes, et päästa kõike, mida armastab – oma lohesid, kodu ja Xadenit.

Isegi kui see tähendab, et tuleb varjata suurt saladust, mis võib kõik hävitada. Neil on vaja sõjaväge. Neil on vaja jõudu. Neil on vaja maagiat. Ja neil on vaja seda, mille suudab leida vaid Violet – tõtt. Kuid torm on tulekul… ja kõik ei suuda selles vastu pidada.

Kirjastus Helios, tõlkinud Tiina Randus, 612 lk

Kui Skandar ja ta sõbrad alustavad Kotkapesas neljandat õppeaastat, tabab Saare ükssarvikuid hirmus needus, mis ähvardab kõike muuta. Skandaril pole enam kusagil turvalist kohta, sest ühelt poolt ohustab teda vaimu elemendist lõplikult lahti saada otsustanud kommodoor ja teiselt Saarele kätte maksma hakanud õde.

Sedamööda, kuidas üha rohkem ükssarvikuid needuse alla langeb, jooksevad Skandar ja ta nelik sõna otseses mõttes ajaga võidu. Kas nad suudavad peatada needuse enne, kui Saar lõplikult hävib?

A. F. Steadman kasvas üles Inglismaal Kenti maapiirkonnas, uitas seal fantaasiamaailmades ja kirjutas kaustikutesse lugusid. Enne kirjanikutööle pühendumist töötas ta juristina, kuni taipas, et selles töös pole tema jaoks piisavalt maagiat.

«Skandar ja luukereneedus» on rahvusvaheliseks menukiks saanud Skandari tsükli neljas raamat.

Kirjastus Varrak, tõlkinud Kristina Uluots, 416 lk

On märts aastal 2019. Just täna 5 aastat tagasi päästis Joonas Mareti tema kodukeldrist, kuhu neiu oli 1944. aasta märtsipommitamise ajal lõksu jäänud. Sealt oli mees otsustanud Mareti kaasa tuua aastasse 2014.

Hoolimata lausa 70 aastasest ajavahest on Maret oma uue eluga XXI sajandil üllatavalt hästi kohanenud. Tal on pangas oma jooksev arve ning igal võimalusel eelistab ta sularaha asemel kasutada maksekaarti. Nad on Joonasega õnnelikus abielus ning nende poeg saab sügisel 5-aastaseks.

Oma suurimaks saavutuseks peab Maret siiski kunagise legendaarse Neulandi äri elluäratamist, mida ta peab koos Joonase õe Jutaga kahasse. Ajapikku leiab ka Juta oma oma eluarmastuse. Tagasihoidlikud pulmad peetakse pereringis. Kui aga Juta jääb lapseootele, palgatakse lähedalasuvast pagulaskeskusest appi Somaaliast pärit tumedanahaline näitsik…

216 lk, omakirjastuslik väljaanne

See kogumik annab võimaluse avastada terve unustatud maailm – 20. sajandi esimese poole eesti ulmekirjandus. Paljuloetud meistrite – Friedebert Tuglas, August Gailit, Juhan Jaik – kõrval on nende kaante vahel silmapaistvaid lugusid väga vähe tuntud autoritelt nagu Olaf Rood, Woldemar Mettus või Karl Hoerschelmann.

Valik ei keskendu ühelegi voolule või alamžanrile, vaid hõlmab fantastilise kirjanduse ajalooliselt laia spektrit, veel saabumata ilmakordade varemeid ja loomadeks moonduvaid inimesi, kuue jalaga veenuslasi ja kahtlaselt tõepäraseid unenägusid. Seda kõike omamaistelt kirjanikelt ning koos põhjaliku ülevaatega eestikeelse ulmetraditsiooni tekkimisest.

Antoloogia pealkiri «Kuumad allikad» on laenatud Arthur Valdese samanimeliselt olematult tulevikunovellilt, kuid märgib ühtlasi vanade lugude kauaks varju jäänud sügavusi ja ootamatult pulbitsevat mõttelendu. Teiste seas saavad siin uue elu teosed, mis on varem ilmunud vaid gooti kirjas või mille viimasest trükist on möödas ligi sada aastat.

Raamatut võib lugeda kui eellugu kogumikule «Minu isa luulud» (2023), mis sõelus välja paremiku Nõukogude ajal ilmunud algupärasest fantastikast, üheskoos moodustub kahe köite tekstidest eesti eelmise sajandi ulme rikkalik panoraam.

Kirjastus Gururaamat, koostanud Tormi Ariva, 456 lk

Ajakirja Looming juunikuises numbris on ilmunud kaks žanripiire ületavat ulmejuttu: Mehis Heinsaare “Nad on valmis ja ootel” ning Juhan Voolaiu “Surmajärgse elu fakt”.

Tartu Ülikooli füüsikust emeriitprofessori Jaak Kikka omakirjastuslikust kogumikust “Elu maja”, mis sisaldab meedias ilmunud artikleid/arvustusi, ilukirjanduslikke laaste, luuletusi ja kunstilisi fotosid, leiame ka pikema ulmejutustuse “Instituut”.

See sünge koletislugu asetab lugeja kriminalisti rolli, kus uurijate grupp satub ebatavalisele kuriteopaigale. Kuriteopaigal nimelt pole jälgegi kurjategijast, mis on kriminalistika kohaselt võimatu. On vaid tihedatest põõsastest ümbritsetud aed ning roniroosidesse vangistatud maja.

Peategelane hakkab nägema vihjeid oma unenägudes ning, kui sündmuspaigalt hakkavad inimesed kaduma, muutub uurimine kiiresti võitluseks elu ja surma nimel. Ülekuulatavad räägivad salapärasest varestekolooniast, mis end sündmuspaigal varjab ning koletisest, kellega ohver aias mängis.

Autori väljaanne, 182 lk

Kogu «Draakonite isandad» sisaldab Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni 15. suurmeistri Jack Vance’i (1916–2013) kolme kuulsaimat ja auhinnatuimat lühiromaani «Draakonite isandad», «Imetegijad» ning «Viimane linnus» (2 Hugot ja 1 Nebula). Vance, kes on tuntud oma lummava keelekasutuse poolest, kirjutas enamasti kummalistest galaktilistest ühiskondadest ja võõrapärastest kultuuridest planeetidel, mis olid sageli feodaalaega tagasi langenud ja kus tehnoloogia oli ümber nimetatud maagiaks.

Jutus «Draakonite isandad» on ühele planeedile jõudnud inimesed suutnud alistada endale seal elavad draakonid. Kuid aastasadade pärast peavad nad omavahelise kemplemise katkestama, kui neid ründavad neist tehnoloogiliselt üle olevad draakonite järeltulijad, kes sõdimisel kasutavad orjastatud ja ajupestud inimesi.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Jaana Talja ja Triin Loide, 296 lk

Briti kirjaniku J. G. Ballardi (1930–2009) jutukogu «Neljamõõtmeline luupainaja» (The 4-Dimensional Nightmare, 1963) sisaldab kaheksat põnevat, kaasakiskuvat ja veenvat ulmelugu, mis paistavad silma omapärase maailmanägemise ja huvitavate ideede poolest, millest nii mõnigi tundub kohati lausa praegusegi maailmas valitseva olukorra kohta käivat, mõjudes teatud viisil hoiatavalt.

Lugu «Aja aed» räägib aiast, milles kasvavad lilled viivad noppimise korral aega pisut tagasi, nii et aias elavad mees ja naine suudavad aeda ründavate barbarite hordi igal õhtul pisut tagasi tõrjuda. Kuigi lilled vähenevad ja hord iga korraga järjest lähemale jõuab.

Loos «Vahitornid» tunduvad äkki taevasse tekkinud vahitornid inimesi jälgivat, kuigi jälgijaid pole kunagi näha, ainult torne. Imelikul kombel paistab, et neid vahitorne märkab järk-järgult järjest vähem inimesi, kuni neid märkajaid on järel vaid üks.

«Liivast puur». Teadlaste eksiarvamuse tõttu Maale toodud Marsi liiv on põhjustanud katastroofi, toonud Maale viiruse, mille kandjate hulk on tasapisi otsa lõppemas – paar viimast ei soovi veel unustada, mis on toimunud, põgenedes hirmuäratavate tagaajajate eest, keda nimetatakse valvureiks.

«Mürakoristaja». Ultrahelimuusika pealetung on ooperidiiva üksindusse sundinud, kuid sellest hoolimata valmistub ta uuesti lavasid vallutama. Seejuures aitab teda tumm noormees, kes töötab nn mürakoristajana.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Andrus Igalaan, Juhan Habicht, Sash Veelma, Piret Fey, 204 lk

Ulmekirjanduse 7. suurmeister 1986. aastast Sir Arthur C. Clarke (1917–2008) ja moodsa briti ulme superstaar Stephen Baxter (1957) ühendasid 21. sajandi avakümnendil jõud, et luua ulmeromaanide triloogia, mis tõukus Clarke’i ilmakuulsast teosest «2001: Kosmoseodüsseia» (2001: A Space Odyssey; 1968, ek. 1999), olles tolle originaalse romaanisarja teemasid edasi arendavaks omamoodi paralleeltsükliks.

Tulnukrass Esmasündinud on tagasi. Paarkümmend aastat pärast puslemaailma Mir loomist ja päikesetormide läkitamist Maa suunas püüavad Esmasündinud taas hukutada inimtsivilisatsiooni, saates meile seekord kaela kvintpommi, mis suudab hävitada meie maailma aluseks olevat mateeriat.

Kaks autorit jagavad nägemust tulevikust, kus tehnoloogia ja humanism arenevad käsikäes. Kui nende romaanide pöörastest teadusfantastilistest ideedest aimub vanameister Clarke’i kätt, siis teoste hoogsast ja põnevast sündmustikust tunneb lugeja rohkem ära Stephen Baxteri käekirja.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Jay Skaidrins, 374 lk

Keskkoolipoiss tutvub tüdrukuga, kes avaldab saladuse, et ta on tegelikult iseenda vari, aga tema pärismina elab salapärases müüriga ümbritsetud linnas. Ta jutustab poisile linnast, kus inimestel puudub vari ja kus elavad müstilised ükssarvikud. Ühel päeval tüdruk kaob, ilma midagi seletamata või hüvasti jätmata. Noormees läheb tüdrukut otsima ning järsku seisabki linnaväravas, kus peab loobuma oma varjust, et linna sisse pääseda. Ta asub tööle vanade unenägude lugejana linna raamatukogus. Peagi avastab noormees, et see linn ei ole üldse tavaline paik: linnamüürid on elus ning linnal paistab olevat justkui omaenda tahe ja võim linnaelanike üle.

Teise osa minategelane on keskealine mees, keda ei rahulda töö raamatute müügimehena. Ta kolib mägisesse kolkalinna, et asuda tööle väikese raamatukogu juhatajana. Seal tutvub ta raamatukogu endise juhi härra Koyasuga, kuid peagi selgub, et Koyasu on juba aasta eest surnud.

Romaani peategelasi seob armastus raamatute ja lugemise vastu ning saatus kingib neile unelmate töö raamatukogus. Kuid varsti nad mõistavad, et selles pealtnäha turvalises keskkonnas ei ole kõik nii, nagu näib. Piir reaalsuse ja ebareaalsuse vahel hakkab hägustuma. Vahel tundub pärismaailmas toimuv sama müstiline kui elu vaimude ilmas.

Kirjastus Varrak, tõlkinud Maret Nukke, 456 lk

Paremik lugudest kootud kokku teemapealkirjaga «Lumetüdruk. Teistsugused armastused» ja siin on esindatud nii eesti ulmekirjanduse raskekahurvägi – Veiko Belials, Mairi Laurik, Siim Veskimees – kui ka ennast juba korduvalt tõestanud snaiperid Meelis Kraft, Häli Kivisild, Koidu V. G. Ferreira ja Krafinna. Põnevust lisavad uuemad nimed: Toomas Krips, Kristi Reisel, Timo Talvik ja Urmas Nimetu. Kõik need on armastuslood, aga mitte muinasjutuprintsidest, valgetest hobustest ja kuuvalgetest öödest, ei, need lood on tumedamad ja teistsugused.

Kogumikesarja «Kaarnakirjas» eesmärk on nii tuua esile uusi autoreid kui ka rebida tuntud kirjanikud välja oma mugavustsoonidest ja panna nad kirjutama teemal, millel nad tavaliselt ei kirjuta.Kirjastus Fantaasia, 444 lk

Maarit Leijon ja Reetta Vuokko-Syrjänen on kaks edukamat lühivormide autorit Soome ulmes. Seni on eesti keeles ilmunud Maarit Leijoni kogumik «Musträstas» ja Reetta Vuokko-Syrjänenini jutt «Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda» («Ohver», 2023). Käesolev antoloogia on koostatud nende kahe autori juttudest.

Alva on vana rahva ehk trollide viimane esindaja, kes elab salaja inimeste seas. Hooldusõena töötades kohtab ta mitmeid omapäraselt käituvaid patsiente, kes kõik pole sugugi ohutud. (M. Leijon, «Laanekuuse juure all»)

Kuriteopaikade koristaja Elias on hakanud ära koristama ka halbu inimesi. Kui kaua õnnestub tal varjata oma tegevust ja üleloomulikke võimeid? (M. Leijon, «Koristaja»)

Noorest Nergalist saab rändnäitleja õpilane. Meistri saladuslikud maskid lasevad tal näha varem elanud inimeste saatusi. (R. Vuokko-Syrjänen, «Maskide tants»)

Klassikaline muinasjutt on ühendatud põneva küberpunklooga noorest naisest, kes hakkab kätte maksma oma vendade eest. (R. Vuokko-Syrjänen, «Neljas põrsas»)

Noor õpetaja Katja hakkab tööle Lapimaal. Õpilaste kirjanditest loeb ta välja, et külas toimub midagi müstilist ja ohtlikku… (R. Vuokko-Syrjänen, «Mida tegime klassimatkal»)

Kirjastus Skarabeus, tõlkinud Arvi Nikkarev, 260 lk