Wei Wuxian oli kord oma põlvkonna silmapaistvamaid mehi – andekas ja nutikas noor kultivaator. Kuid kui sõja õudused ajendasid teda otsima uut jõudu deemonliku tee kaudu, muutus maailma austus tema oskuste vastu hirmuks – ja tema surma tähistati üle kogu maa.

Aastaid hiljem ärkab ta ühe noormehe kehas, kes ohverdab end, et Wei Wuxian saaks tema eest kätte maksta. Kuigi talle antakse teine elu, ei ole Wei Wuxian vaba oma esimese elu taagast ega saladustest, mis nüüd tema ette ilmuvad. Ent seekord seisab tema kõrval õiglane ja austatud Lan Wangji – teine võimas kultivaator, kelle vankumatu pühendumus ja jagatud mälestused nende minevikust aitavad heita valgust neid ümbritsevatele tumedatele tõdedele.

Romaan «Deemonliku Tee Suurmeister» ehk «Mo Dao Zu Shi» kuulub samanimelisse fantaasia- ja võitluskunstide maailma, mis on kohandatud mitmesse vormi – sealhulgas manhuaks ja animasarjaks, millest igaüks lisab jutustusele oma ainulaadse nüansi. See romaan on esimene osa samanimelisest viieosalisest romaanisarjast.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Helina Ravasoo, 324 lk.

Ulmekirjanduse uue laine literatuursel harjal supernoovana kirjandusse tulnud Roger Zelazny (1937–1995) «Surnute saar» (Isle of the Dead; 1969) on üks ta esimestest romaanidest, milles on selgelt näha noore vihase mehe loomingu ehedamaid tahke, teos on pärit perioodist, kui Zelazny võitis ühe ulmeauhinna teise järel (16 auhinda, nende seas 6 Hugot ja 3 Nebulat) ning kirjutas oma parimad romaanid nagu «Valguse isand» ja «Amberi üheksa printsi».

Mütoloogiast ja religiooniajaloost ainet ammutav teos käsitleb jumalikkuse ja surematuse teemat. Zelazny küsib, et kui peaaegu surematuks ja kõikvõimsaks saada, milleks siis ikka veel elada? Kas selleks, et oma annet heategudeks kasutada? Oma jumalike võimetega tõesti pärisjumalaks hakata? Kirjanik mõtiskleb jumalaks väljavalituks osutumise üle.

Teos pälvis Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni Nebula preemia nominatsiooni ning võitis 1972. aastal prantsuse ulme aastaauhinna Prix Apollo parima tõlkeromaani kategoorias.

Raamatu pealkiri ja kaanekujundus tõukuvad šveitsi-saksa kunstniku Arnold Böcklini (1827–1901) kuulsast maalisarjast «Surnute saar» (Die Toteninsel).

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Iris-Barbara Jeletski, 174 lk.

Kogumik sisaldab kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu poolt korraldatud 2025. aasta ulmejuttude jutuvõistluse parimaid töid. Võidutöö, mis on kogumikule nime andnud, on inspireeritud Jaapani aia- ja teekunstist. Autorit õnnitles ka Jaapani Suursaatkond.

Kogumikus on lisaks muinasjutulisele mõtisklusele ajalikkusest, ilust ja täiuslikkuse ihalusest, mis võidutöös käsitlemist leiavad, ka hoogsaid põnevikke, folkloorset kõhedust ja urbanistlikku düstoopiat, humoorikat fantaasiat ning tehisintellekti ja inimaju sümbioose lahkavaid jutte.

Autorid: Kadri Umbleja, Kristi Reisel, Jaagup Mahkra, Mia Lisette Tamme, Siim Veskimees, Timo Talvik, Karri Tiigisoon, Seio Saks, Eeva Jeletsky ja Mia Lisette Tamme.

Sari Kaarnakirjas ilmub kirjastuste Kaarnakirjas ja Fantaasia koostöös.

427 lk

Ulmekirjanduse 9. suurmeistri Alfred Besteri (1913–1987) esikromaan «Lammutatud mees» (The Demolished Man; 1952) võitis 1953. aastal esmakordselt välja antud Hugo auhinna. Bester on ulmes eelkõige tuntud oma pürotehnilise stiili poolest, mis oli suureks eeskujuks nii uue laine autoreile 1960ndail kui ka küberpungi viljelejatele 1980ndail aastail.

Kuidas pääseda mõrvast puhtalt maailmas, kus politseil on telepaatilised võimed? Ben Reich juhib tohutut 24. sajandi äriimpeeriumit, mis ulatub üle kogu päikesesüsteemi. Ta on ka sihikindel mees, kes on otsustanud oma rivaali mõrvata. Tabamise vältimine ühiskonnas, kus mõrvareid saab avastada juba enne kuriteo toimepanemist, on tema elu suurim väljakutse.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Jay Skaidrins, 268 lk.

Soo ei vali, kes tuleb, aga otsustab, kes läheb. Noore dramaatilise elusaatusega IT-mehe Karl Proosa südames ei ole ruumi rahvajuttudele. Ta ei usu soopaganaid, laukas kümblevaid näkke ega isegi oma isa vaimu, kes ühel pimedal õhtul tema kõrvale diivanile potsatab. Tal aga ei õnnestu ignorantsuse ega isegi vanaisa Ati nutikusega eemale peletada seda, mis mudasest soopinnast sügavamal elab. Ehk lamab seal noorhärra Proosa jaoks hoopiski midagi päästvat?

«Soosaladus» on hõrk segu rahvapärimusest, ulmest ja teravmeelsest huumorist, mis kannab lugeja sügavale Eestimaa salapäraseimase sohu, kus ei kehti loogika ega loodusseadused. See on raamat neile, kes hindavad elavat keelt, musta huumorit ja mõnusalt ehmatavat muinaslugude modernset versiooni. Sealjuures ei maksa unustada, et igas rahvajutus on tera tõtt. Või lausa kaks. Ole valmis naerma, kohkuma ja mitte enam kunagi sohu ujuma minema.

Õhtulehe Kirjastus, 236 lk

Ilmunud on kaks müstilist mõistujuttu: oktoobrikuu Loomingus Ave Taaveti “Tempus nullius” ja septembrikuu Vikerkaares Mehis Heinsaare “Priidel, põld ja võluõlu”.

Romaani tegevus toimub tuumasõjajärgses maailmas, kus ei kehti seadused ega moraalinormid. Ja neis äärmuslikes tingimustes sõltub inimese elu paljudest teguritest, millest tähtsaimad on jõud ning strateegiline ja taktikaline mõtlemine.

Vabatahtlik eriväelane Vladislav saadetakse koos kaaslastega võimatule missioonile: neil tuleb ületada rindejoon ja teha kahjutuks stardiseadmed, mille abil Venemaa kavatseb välja tulistada tuumalõhkepeadega raketid. Neil õnnestub kahjutuks teha üks rakett, paraku näevad nad, kuidas stardivad kaks raketti ja võtavad suuna lääne poole…

Pärast eksirännakuid jõuab Vladislav ühte sõjast laastatud Ukraina külla. Ta otsustab kogukonda aidata ja võtab juhtimise enda kätte. Ta tegutseb õigluse nimel, kuni avastab, et on muutunud kiskjatega võideldes ise kiskjaks.

«Kaose väli» on põnevik, mis köidab lugejate tähelepanu viimase leheküljeni. Autori loodud tegelased on tugevad isiksused, ühtviisi nii karmid kui ka haavatavad, kes raskusi trotsides otsivad vastust küsimusele: kus lõpeb headus ja algab kurjus?

Kirjastus Eesti Raamat, 256 lk

Naasmine maagilisse Arhipelaagi … «Mürgitatud kuningas» on Katherine Rundelli ülimenuka «Võimatud olendid»-sarja teine raamat.

Kui Christopher Forrester ärkab selle peale, et imepisike lohe ta nägu närib, hüppab ta süda rõõmust. Ta on pikki kuid unistanud tagasiminekust Arhipelaagi – varjatud saarestikku, kus elavad ikka veel kõik müütilised olendid. Christopheri oodatakse, sest lohed vajavad tema abi!

Loomulikult ei oska ta veel aimata, et Arhipelaagi naasmine tähendab päästemissiooni sfinksi turjal, ega sedagi, et ta saatus põimub kõrgest soost, kuid metsiku tüdrukuga, keda saadavad alati linnud ja kihutab takka metsik janu õigluse järele.

Kirjastus Varrak, tõlkinud Jüri Kolk, 312 lk

Triinu Meres kui muinasjutuvestja on kirja pannud hulga erinevaid jutte, mida kõiki võib omamoodi muinaslugudeks pidada. Võib ka mitte pidada. On postapokalüptikat, on kummituslugu, on vana head kosmoseooperit, linnafantaasiat, tulevikunägemusi, paralleelreaalsust – ja ka selliseid muinasjutte, mida tõesti raske millekski muuks arvata. Oma sõnul kirjutab ta ainult seda, mis endale meeldib.

Kirjastus Fantaasia, 310 lk

See on neljas lugu Spensast, tüdrukust, kes reisis tähtede taha, et päästa oma maailm.

Eelmises loos tuli Spensa tagasi Eikusagilt, kuid see, mida ta seal nägi ja läbi elas, muutis teda põhjalikult. Ta kohtus delveritega ja sai palju rohkem teada oma päritolu ja käimasoleva sõja kohta. Sest Ülemvõim ei peatu võitluses Galaktikas domineerimise eest ja nende poolel lööb ka kaasa «kodustatud» inimesi.

Kõik see on muidugi keerulisem ja korduvalt peab Spensa endalt küsima, kui kaugele ta on valmis minema võidu nimel? Palju ta on nõus ohverdama? Ja on tal pärast kõike seda veel võimalik koju tulla?

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Eva Luts, 351 lk

Graafiline disainer Sonya MacTavish on rabatud, kui kuuleb, et ta lahkunud isal oli kaksikvend, kelle olemasolust isa polnud teadlik – ja et onu, kellest ta ise oli äsja teada saanud, on pärandanud talle peaaegu kogu oma vara, kaasa arvatud majesteetliku Victoria-aegse maja Maineʼi osariigi rannikul, kus ta peab testamendi kohaselt elama vähemalt kolm aastat. Kuna Sonya on hiljuti kihluse katkestanud, otsustab ta sõita Maineʼi ja uurida välja, miks lapsed omal ajal kohe pärast sündi teineteisest lahutati ja miks seda hoiti salajas, kuni see tuli ilmsiks alles tänu genealoogia veebilehele.

Noor advokaat Trey, kes Sonya kaljul asuvas suures häärberis vastu võtab, märkab Sonya ärevust – ning tunnistab, et jah, häärberis tõesti kummitab… ent ainult natukene. Ja Sonya avastabki, et esemed liiguvad ja heast peast hakkab mängima muusika. Ta näeb isa maalitud maali, mis ripub seletamatul kombel kadunud onu kabinetis, ja Astridi-nimelise naise portreed, kelle kohta advokaat ütleb «esimene kadunud pruut».

On selge, et Sonya on pärinud märksa rohkem kui ainult maja. Ta on pärinud sajandite vanuse needuse ja kui peaks olema mingitki lootust needus eemaldada, siis ka lahendamist ootava mõistatuse…

«Varjatud pärand» on esimene raamat New York Timesi menuautori Nora Robertsi «Kadunud mõrsjate» triloogiast, mis jutustab tragöödiatest, leitud ja kaotatud armastusest ning perekonnast, mida on mitme sajandi jooksul painanud kummitused.

Kirjastus Ersen, 384 lk

Mis saab valesti minna inimese esimesel missioonil Marsile?

Nii mõndagi. Palju. Kõik.

Sellest ei olegi midagi, sellega on arvestatud. On arvestatud sellega, et inimkonna esimene jälg võõra planeedi pinnal võib osutuda jälje jätjale viimaseks. Ta vajutab selle sinna teadmisega, et asi oli seda väärt.

Aga kui kõik pidigi valesti minema, siis – kas kõik õnnestus? Ja kas see oli seda väärt?

Peter Sansait on üks kolmest astronaudist, kes astuvad esimeste inimestena Punase Planeedi pinnale. Saatuse tahtel armub ta vahetult enne starti meeletult. Ta leiab end olukorrast, kus ei ole keskteed – see on armastus, mida ei oleks tohtinud olla, või siis vastupidi – see pidi olema. Kas see oli seda väärt?

Saatusel on talle varuks üllatus…

285 lk, autori väljaanne

Kogumikus «Asjad, mis me tules kaotasime» on 12 lugu, milles lugeja kohtub pahaendeliselt veidrate laste, mässumeelsete teismeliste, kinnisideede ja traumade kütkes inimeste, painavate viirastuste ja kummitavate majadega. Ratsionaalne ja seletamatu, realistlik ja üleloomulik sulavad Enriqueze loomingus kokku omanäoliseks lummavaks tervikuks.

Mariana Enriquez (1973), keda on nimetatud ka gooti realismi kuningannaks, on üks tõlgitumaid tänapäeva Argentiina kirjanikke. Žanrikirjanduse võtteid kasutades käsitleb ta oma loomingus Argentiina poliitilist ja sotsiaalset lähiajalugu ning selle taustal inimeste igapäevast elu, kus leidub kõrvuti hoolimatut jõukust ja söövitavat vaesust ning kummitavad diktatuuriaegsed ängid ja mure looduskeskkonna hävimise pärast. Julge hooga käsitleb ta ebamugavaid teemasid ja toob rambivalgusesse tavatuid tegelaskujusid.

Saatesõnas «Buenos Airese gootika» ütleb Ladina-Ameerika kirjanduse asjatundja Ruth Sepp: «Tema poeetika, tume, toores ja ometi sõltuvust tekitav, ei jäta lugejale mingit pääseteed.»

Väljaandja SA Kultuurileht, tõlkinud Eva-Stina Randoja, 144 lk

Reva sattumisest Pimeduse ja Valguse maailma kujunes tema elu suurim katsumus. Mitte miski polnud enam endine – kogu tema mõttemaailm pöördus sõna otseses mõttes pea peale. Valgusevõti, mis oli aktiveerunud, võttis tavalise inimese üle kiiresti võimust, ja Reva ei suutnud ürgset jõudu taltsutada isegi nelja printsi abist hoolimata. Temast sai ohtlikum olend, kui oli olnud kunagi varem Valguseprints ise. Kuningas nägi ainsa pääseteena Reva hukkamist ja võtme temalt ära võtmist.

Lõpuks saabus abi. Aga kas Valgusevõtme esmakaitsja – vanim olend selles maailmas ja ainus, kes teadis Valguse tõelist eesmärki – tuli Revale appi või mängis ta hoopis oma mängu, seda ei osanud keegi öelda.

Kui Reva oli viimaks võimeline koju naasma, ootasid teda ees uued katsumused ja veelgi suuremad ohud. Nüüd ei soovinud tema surma mitte ainult Valguseprints, vaid ka Valguse ja Pimeduse maailma kuningas. Pealegi oli ühendatud võtmel nüüd võime sundida Revat tegema asju, mida ta poleks iialgi tohtinud teha. Reva otsused ei kuulunud enam ainult talle. Tunded, mis temas Pimeduseprintsi vastu üha tugevamaks muutusid, viisid teda vaid lähemale eesmärgile, mida Valgus oli püüdnud saavutada aegade algusest saati.

Kirjastus Koitev, 495 lk

Veetnud peaaegu poolteist aastat Basgiathi sõjakoolis, saab Violet Sorrengail aru, et koolitükkide tegemiseks pole enam aega. Ega kõhklusteks. Sest lahing ongi alanud, vaenlane tungib peale nii müüride tagant kui ka omade ridadest, nii et keegi ei tea enam, keda usaldada.

Violet peab lendama väljapoole Aretia kahanevaid ohutisi ja otsima võõrastelt maadelt liitlasi, kes Navarrale appi tuleksid. Reis paneb proovile kogu tema nutikuse, õnne ja tugevuse, kuid ta teeb mida tahes, et päästa kõike, mida armastab – oma lohesid, kodu ja Xadenit.

Isegi kui see tähendab, et tuleb varjata suurt saladust, mis võib kõik hävitada. Neil on vaja sõjaväge. Neil on vaja jõudu. Neil on vaja maagiat. Ja neil on vaja seda, mille suudab leida vaid Violet – tõtt. Kuid torm on tulekul… ja kõik ei suuda selles vastu pidada.

Kirjastus Helios, tõlkinud Tiina Randus, 612 lk