Manfred Kalmsteni esikromaan “Susikiuste” viib tulevikku, Viikingreiki-nimelisse kosmoseimpeeriumi, kus loo peategelaselt, lahingsõsara minevikuga Hagenhildilt röövitakse tema teismeline poeg ja järgnebki halastusevaene ning metsik jaht läbi kokkukukkuva maailmadekorra.

Peagi selgub aga, et mängus ja kaalul on tunduvalt rohkem, kui esmapilgul paistab, sest tulevikku ettejutustav Ruuniraamat ütleb, et Ragnarök on lähemal kui arvatud, nii et lisaks saatusehundile, kelle hambad peategelasele risti vastu irvitavad, sekkuvad mängu ka põhjala panteonist tuntud jumalad.
Kalmsten on senini avaldanud kolm jutukogu – “Raske vihm”, “Götterdämmerung”, “Elekter meie vahel” (koos Lüüli Suukiga) – kollaažromaani “Kaarnalaul” ja lühiromaani “Täheraua saaga”.

Kirjastus Fantaasia, 174 lk

Kohtume Estconil 17.-19. juulil 2026 Udu talus.

Õhtud eesti ulmega

8. mail 2026 kell 19.00 toimub Tartu Kirjanduse Maja saalis (Vanemuise 19) igakuise ürituste sarja “Õhtud eesti ulmega” raames Manfred Kalmsteni romaani “Susikiuste” esitlus. Küsitleb Mairi Laurik.

Tavalise maailma kõrval on inimsilmade eest varjatud maagiline maailm. Olendid, keda tavainimesed teavad ainult müütidest ja muinasjuttudest. Iga maailm vajab valvureid, maagilise maailma korravalvuriteks on vardjad, kes ei vali kunagi poolt, kas heledad, kes soovivad utoopiat või tumedad, kes soovivad kaost. Vardjate jaoks on oluline ainult tasakaal.

See ei tundu siiani reaalsusena, kuid ometi on. Isabel, kes alles oli tavaline inimene, on nüüd vardjate ordu meister, vee elemendi kontrollija. Ta on kistud võitlusesse maagilisse maailma, kus heledad ja tumedad soovivad tema surma. Maailma, kus Surm ja Saatus segavad kaarte ning käivad oma ettureid nii, nagu neile kasulik on. Kõige selle juures peab Isabel koos oma kaitsja ja õpetaja Gage’iga saavutama vee elemendi kõige kõrgema taseme, et päästa maailm. Aeg hakkab armutult lõppema. Lahingud ja ohud ootavad ees. Keegi ei ole kaitstud, sest reeturid varitsevad igal käänakul, olendid kaovad salapäraselt ning tundmatu vari varjutab Saatuse teid. Kas Isabel on tõesti viimane lüli ketist, mis võib maailma päästa? Või on hämaruses peidus võitmatu jõud, mida keegi ei ole osanud karta?

Kirjastus: KLogberg, 319 lk

Romaanisari «Deemonliku Tee Suurmeister» ehk «Mo Dao Zu Shi» kuulub samanimelisse fantaasia- ja võitluskunstide maailma, mis on kohandatud mitmesse vormi – sealhulgas manhuaks ja animasarjaks, millest igaüks lisab jutustusele oma ainulaadse nüansi. See romaan on teine osa samanimelisest viieosalisest romaanisarjast.

Tükeldatud surnukeha kehaosi otsides jõuavad Wei Wuxian ja Lan Wangji Yi linna väravate ette — iidsesse, mahajäetud paika, mida katab udu ja kus rändavad rahutud vaimud. Varjudes ootab neid deemonlik vaenlane ja nad saavad teada pimeda võluri ja väikese orvutüdruku loo. Kui salapärase surnukeha isik lõpuks paljastub, paiskab mõrvari jaht Deemonliku Tee Suurmeistri Wei Wuxiani poliitiliste mängude keerisesse, kus ta peab hoidma oma vaenlasi lähedal — ja Lan Wangjit veelgi lähemal.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Helena Ravasoo, 340 lk.

Ulmekirjanduse 31. suurmeister Larry Niven (1938) ei ole eesti lugejatele tundmatu. 2003. aastal ilmusid meil ta romaanid «Rõngasplaneet» (Ringworld; 1970) ja «Rõngasplaneedi ehitajad» (The Ringworld Engineers; 1979). Kuid juba 1993. aastal ilmus Põhjanaelas ta tuntuim novell «Neutrontäht» (Neutron Star; 1966), mis avas kosmilise seikleja Beowulf Shaefferi sarja, mille kõik tekstid on koondatud nende kaante vahel ilmuvasse kogumikku, mis ilmus originaalis 1994. aastal. Need lood, nagu ka Rõngasplaneedi romaanid, kuuluvad kirjaniku loodud Tuntud Kosmose (Known Space) nime kandvasse tulevikuajalukku. Kaks selles kogus ilmuvat jutustust on võitnud Hugo auhinna ning «Neutrontähte» loetakse üheks 1960ndate kuulsaimaks ulmelooks. Kuigi Niven tuli ulmesse uue laine kirjanduslike stiilipiruettide ja keelemängude kümnendil, sai ta kuulsaks eelkõige just teaduslikult tõepäraste astronoomiliste kirjelduste ja loogiliselt põhjendatud ulmemaailmade väljamõtlemise poolest. Koos Gregory Benfordi, Michael Crichtoni, David Brini ja Greg Beariga sai temast üks 20. sajandi teise poole tähtsaim tõsiteadusliku fantastika (hard science fiction) viljeleja.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Jaana Talja, 312 lk.

Ebamäärasesse tulevikku paigutatud düstoopia maalib lugejale pessimistliku kujutluspildi sellest, kuhu praegused arengusuunad võivad inimkonna viia, ning kuigi teos on kirjutatud üle kümne aasta tagasi, ei ole selles osas palju muutunud: inimkond läheneb endiselt hetkele, mil masinad ületavad inimese vaimse võimekuse, ning mõistagi on sellega seotud palju hirme ja lootusi.

Leena Krohni (1947) looming esindab kaasaegse soome kirjanduse seda külge, mis eesti lugejale nii tuttav ei ole – Krohn ei käsitle isiklikku ega rahvuslikku traumat, vaid kirjutab kogu inimkonna ees seisvatest probleemidest: ökoloogilise tasakaalu kaotamine, tehnologiseerumine, loomulikkusest kaugenemine, enesehävituslik tarbimine, inimvaimu haprus. Neil teemadel arutleb ta peenetundeliselt ja süviti, klaaris ja mõtteselges keeles, võludes lugejat nii sooja inimliku tarkuse kui ka ühiskonnakriitilise huumoriga.

Kirjastus Kultuurileht, tõlkinud Kadri Jaanits, 104 lk.

Eelmise raamatu sündmustest on möödas umbes kakskümmend aastat ja seni on Maa, Kolooniate Liidu ja Konklaavi vahel püsinud rahu. Rahu, millega keegi rahul ei ole, sest endiselt kehtib koloniseerimise keeld ja see ei meeldi tegelikult mitte kellelegi.

Raamatu peategelane on eelmistest osadest tuttav Gretchen Trujillo, kes tõmmatakse sündmuste keerisesse koos oma kassi ja obinlasest sõbraga. Kuna avalikkuse eest varjatult on püütud koloniseerimistega edasi minna, võib arvatagi, et sellega läheb – muuseas tänu konsudele – mitte lihtsalt halvasti, vaid kohe väga halvasti…

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Ats Miller, 240 lk

Esimesele eestikeelsele raamatule pühendatud teema-antoloogias ilmus Meelis Friedenthali üleloomulik jutt “1525”. Samas kogumikus ilmunud Indrek Hargla “Libarebase pihtimus” ulmelist elementi ei sisalda.

Sarja kolmandas ja viimases osas tuleb Tiuhkamäega seotud seltskonnal lõpuks ikkagi ette võtta ohtlik teekond, et tuua tagasi Kallaste kolhoosi maisipõllult röövitud põlisameeriklane. Nad saavad faunusbotaanika kohta teada palju uut ja avastavad veel ühe faunoidi jäljed, mis viivad Inglismaale.

Kirjastus: Sooroheline. 280 lk

Meisterlik jutuvestja ja rahvusvaheliselt tuntud menuautor Christopher Paolini naaseb «Eragon» maailma uue vaimustava kangelaslooga, mille tegevus toimub aasta pärast «Pärandi» sarja sündmusi.

Maailm pole enam loheratsanik Murtaghi ja tema lohe Astla jaoks turvaline. Kuri kuningas on kukutatud ning neil tuleb seista silmitsi tema hirmuvalitsuse ajal toime pandud tegude tagajärgedega. Nüüd on nad vihatud ja üksi, ühiskonna äärealadele pagendatud.

Samal ajal aga kostab kõikjal summutatud sosinaid rabeda pinnasega paigast, kus õhus levib nõrka väävlihõngu – ning Murtagh tajub, et Alagaësia varjudes varitseb midagi kurja. Nõnda algab kangelaslik teekond nii tuttavatesse kui ka tundmatutesse maanurkadesse, kus Murtagh ja Astel peavad laskma käiku kõik oma relvad mõistusest kuni toore jõuni, et leida ja üle kavaldada salapärane nõid, kes on palju enamat, kui esmapilgul paistab.

Selles kaasahaaravas romaanis, mille peategelaseks on üks Christopher Paolini menusarja populaarsemaid tegelasi, peab loheratsanik selgusele jõudma, mille eest ta seisab maailmas, mis on talle selja pööranud. «Murtagh» on ideaalne raamat nende jaoks, kes sisenevad Eragoni maailma esimest korda… ja samavõrd ka lugejate jaoks, kes sellesse juba tuttavasse paika rõõmsasti tagasi pöörduvad.

Väljaandja: Rahva Raamat. Tõlkinud Marge Paal. 688 lk.

Ajakirja Looming novembrinumbris kirjutas ulmekirjanik Triinu Meres oma lugemiskogemusest: https://www.looming.ee/kirjanik-loeb-triinu-meres/

Mis juhtub, kui minna tagasi Hukkunud Alpinisti hotelli – kohta, mis on kõigile tuttav Eesti ainsa kultusfilmi kaudu?

Näiliselt monograafia või loovuurimuse vormis kirjutatud raamat on tegelikult metamodernistlik autofiktsionaalne romaan, performance raamatu kujul. Tegu on sisekõnega tegelaselt, kellest me muud teada ei saa kui see, et tal on elukestev obsessioon lapsepõlves nähtud filmiga.

Ühe kultuuriartefakti taha näib olevat peidetud miski määramatu. Kui mitte just universumi valem, siis vähemalt teatav põlvkondlik salakood. Raamat on kirjutatud kahekümne aasta jooksul kuhjunud märkmetest reisidel paikadesse, mis tunduvad filmiga seotult olulised. Tekst põimib dokumentaalsust ja filosoofilist spekulatsiooni, isiklikku mälutööd ja kultuurianalüüsi.

Esile tõusevad eksistentsiaalsed ja ontoloogilised teemad: ulme, varing, isolatsioon iseendast, võõrandus ja võõritus, kogemus ja seisund, teadvuse äärealad. Käsitletakse seoseid hüperrealistliku kultuuri, budistliku tühjuse-filosoofia ja vaimu suveräänsuse vahel, samuti elektroonilise muusika ja futuristliku tehnoloogia ühenduspunkte. Läbivalt analüüsitakse ka paranormaalsete tõekspidamiste taga peituvaid kognitiivseid mustreid ning kultuurilise kujutlusvõime piire.

Kirjastus Paranoia, 288 lk

Isaac Asimovi robotilugude paremik on küllalt ülevaatlikult esindatud kaheosalises kogus, millest esimene on «Nägemused robotitest» (siin sarjas nr 86, «Robot Visions») ja teine on käesolev («Robot Dreams»). Kogumiku lood ei ole kõik robotitest, kuid neid seob toimumine millalgi tulevikus – need on inimese ja tehnoloogia kokkupuutest, ehk kuhu progress meid võib viia ja kuipalju me seal iseendiks suudame jääda.

Kirjastus Fantaasia, 392 lk