Ulme.ee

Argentiinlane Julio Cortázar (Brüssel 1914 – Pariis 1984) kuulub 1960.-1970. aastate nn Ladina-Ameerika kirjanduse buumi esindajate tuumikusse, mille hulka loetakse lisaks temale eelkõige kolombialane Gabriel García Márquez, mehhiklane Carlos Fuentes ja peruulane Mario Vargas Llosa. Cortázari peateos, mahukas ja mänguline romaan „Keksumäng” on Márqueze „Sada aastat üksildust” kõrval üks buumi peateoseid, mis meieni on jõudnud Klaarika Kaldjärve tõlkes (Koolibri 2016). Kuid Cortázar on ka kõrgelt hinnatud novellide ja lühivormide meistrina, eesti keeles on seni ilmunud kolm jutukogu: „Tseremooniad” (tlk Mart Tarmak, LR 1985), „Salarelvad” (tlk Klaarika Kaldjärv, Koolibri 2011) ja „Mängu lõpp” (tlk Ruth Sepp, Toledo 2016).
„Kronoopide ja faamade lood“ on Cortázari ilmselt kõige loetum teos ja koosneb neljast osast: „Käsiraamat“ (koomilised juhendid igapäevasteks tegevusteks), „Kummalised lood“ (ühe veidikene veidra perekonna ettevõtmistest), „Plastiline materjal“ ja „Kronoopide ja faamade lood“.
Cortázar elas suure osa oma elust Pariisis ja on maetud Montparnasse’i kalmistule. Tema hauasambaks on kronoobi kuju ja austajatel on kombeks viia talle surnuaeda lilli, raamatuid, kirjakesi, pliiatseid, keksukive, joonistusi… Ühel päeval ilmusid hauakivile tundmatu poolt kirjutatud sõnad: „Siin puhkab suurim kronoop.“ Nagu üks õige kronoop kunagi, lasti ta sealt kindla peale jalga.

Kirjastus: Toledo. Tõlkinud Ruth Sepp. 140 lk

Rike oli tulnud, et jääda. Linnas, inimkonna langenud kantsis, võimutsesid tehisintellektid, võimsad ja pidurdamatud. Vähesed suure Sõja järel ellu jäänud inimesed olid sunnitud varjuma pisikestesse oaasidesse, kindlustesse, mille kaitsvatest piiridest väljaspool pidasid masinad neile armutult jahti.
Vanemate inimeste päevad kulusid, maadeldes ühe pakilise probleemiga teise järel. Nemad ei leidnud enam aega ega vaimujõudu mõttelendudeks.
Lonni, umbes kolme kuu pärast viisteist, aga tahtis ja jõudis veel unistada, viitsis isegi mängida mõttega Rikke parandamisest ega tahtnud leppida sellega, et Kindluse seinad peavad alatiseks jääma tema ahta maailma piirideks. Just seepärast ei punninudki ta väga palju vastu, kui Ada ja Karel ta ühte riskantsesse ettevõtmisesse mässisid…

Kirjastus Lummur, 200 lk

Nobeli preemiaga pärjatud Briti kirjaniku Kazuo Ishiguro 2021. aastal ilmunud romaani „Klara ja Päike” tegevus toimub ilmselt mitte eriti kauges tulevikus, tõenäoliselt Ameerika Ühendriikides. Raamatu peategelane ja minajutustaja on robot, TS ehk tehissõber Klara, kes on kavandatud teismeliste seltsiliseks. Paremates perekondades on nimelt kombeks lapsi geneetiliselt töödelda ehk „kõrgendada”, et neil oleks võimalik elus paremini läbi lüüa. Sellega kaasnevad terviseriskid ja habras immuunsüsteem sunnib lapsed koduõppele tahvelarvutite taha. Juba poeaknal paistab Klara oma kaaslaste seast silma teravama tähelepanuvõime ja eelkõige suure huviga välismaailma vastu. Pikapeale täitub ka tema igatsus ning ta saab endale „lapse” – ostetakse ära ning viiakse koju, kus elavad Josie, tema ema ja majapidajanna Melania. Josie on tihti liiga haige, et isegi tahvelarvuti kaudu õppetöös osaleda, ja siis pakub Klara talle tuge. Josiel on ka sõber, naabripoiss Rick, kellega nad ühist tulevikku plaanivad, kuigi Rick pole „kõrgendatud” ning seega pole tema tulevikuväljavaated Josie omadega võrreldavad. Ent mitmesuguseid tulevikuplaane teevad ka Josie ema ja Ricki ema preili Helen, ning nagu peagi selgub, on Klaral endalgi Josie aitamiseks oma salaplaan.

Kirjastus Varrak, tõlkinud Aet Varik, 280 lk, 27 eurot.

Vikerkaare selle aasta jaanuar-veebruari topeltnumbri põhiteemaks on hingede rändamine ja reinkarnatsioon. Seoses sellega leiame numbrist ka mitu vähem või rohkem ulmelist lugu: Aapo Ilvese Vahuri lahkumine”, Mehis Heinsaare “Uued maadeavastajad”, Mari-Liis Müürsepa “Mutt”, Ave Taaveti “Parapuškin”, Triinu Merese “Kes ma olen?”, Mudlumi “Vana Peedu” ja Matt Barkeri “Õhtusöök”.

Aga huvi võib pakkuda ka Siim Lille artikkel “Spiritism, reinkarnatsioon ja Arthur Conan Doyle”.

Romaan Lenini valss kujutab endast maagilise realismi võtmes kirjutatud alternatiivajaloolist teost, milles Eesti Vabariik on sattunud Soome ja Tsaari-Venemaa erikorra alla. Kasutades erinevaid stiiliregistreid ja kohati soome-vene-eesti hüpoteetilise ühiskeele väljendeid, mõjutusi minevikust ja tulevikust, esitatakse lugejale muinasjutuline pilt sellest, kuidas Tampere Lenini-muuseumist tuuakse Lenin Tartusse, mille on hõivanud rivaalitsevad kassijõugud. Kuidas erinevad huvigrupid tahavad kuulsat revolutsioonitegelast ära kasutada, millised jõujooned võivad meid, eestlasi, aga ka meie lähinaabreid oodata ees lähimas tulevikus – kõige sellega tegelebki Lenini valss. Lenini valss on kauaoodatud järg romaanile Gogoli disko, mis on tänaseks tõlgitud kümnesse keelde.

Kirjastus Lepp ja Nagel, 128 lk.

Noor kalur David meelitab lauluga ligi ootamatu olendi. Aycayia on kaunis noor indiaanlanna, kelle armukadedad abielunaised ära needsid ja sajanditeks näkina merre ujuma mõistsid. Kui Ameerika turistid näki kinni püüavad, päästab David Aycayia. Mees võidab tema usalduse ja nii hakkab näkk tasahilju tagasi naiseks muunduma. Kuid sedamööda, kuidas nende armastus kasvab ja areneb, avastavad nad, et maailm nende ümber on muutumas ja needusest pole võimalik lõplikult pääseda …

„Black Conchi näkk“ on pealtnäha mõrumagus armastuslugu, mis viib lugeja eksootilisele Kariibi mere saarele. Teisalt aga põrkuvad siin tänase päeva kõige põletavamad teemad – küsimused inimese ja looduse, läänemaailma ja põlisrahvaste, meeste ja naiste keerulistest ning vastuolulistest suhetest. Seda julget, meelelist ja mitmehäälset romaani on võrreldud selliste maailmakirjanduse tähtteostega nagu „Moby Dick“, „Metamorfoos“, „Vanamees ja meri“, „Armastus koolera ajal“.

Kirjastus Rahva Raamat, tõlkinud Eda Ahi, 256 lk.

Inglise ulmeklassiku John Wyndhami (1903-1969) neljas eestikeelne romaan “Midwichi käod” jutustab loo unisest Midwichi külast Winshire´i krahvkonnas Inglismaal, mille elanikud kaotavad kõik 24 tunniks teadvuse, kui sinna maandub tundmatu hõbedane objekt. Üheksa kuud hiljem toovad kõik küla sünnitamisealised naised ilmale lapse. Kuid need kuldsete silmadega 61 last ei ole nende omad, vaid nad on kosmosetulnukate järeltulijad, telepaatiliste võimetega olendid, kes sirguvad suureks palju kiiremini kui päris lapsed. Samalaadsed laste grupid on sündinud ka ühes inuitikülas Kanada arktilises saarestikus, Mongoolias, Austraalias ja Venemaal Kaug-Idas. Kas need Midwichi uued asukad kujutavad endast inimkonnale mingit ohtu? Kas nad tuleks tappa? Kuid kes suudaks tappa lapsi? Tõsi, inuitid tapsid kõik, kui nad mõistsid, et lapsed pole nende omad, mongolid tapsid lisaks lastele ka nende emad, Venemaal hävitati “käolaste” küla lihtsalt tuumalöögiga.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Martin Kirotar, 216 lk

Koolipoiss Uru satub kummalisel kombel Eestimaa kaugesse minevikku. Antud raamatus seikleb ta 14. sajandil. Põnev ja ühtlasi vajalik jutustus Eesti ajaloo mõistmiseks õpilastele.

Kordustrükk (1998).

Jaak Sarapuu kirjastus, 88 lk.

„Kes sa oled?“ uudishimutsesin, „politseinik, vaimulik või Dalai Lama vol 2?“ „Ma ei tea,“ vastas ta muretult naeratades ning jätkas, “olen ehk mängur. Mulle tundub, et mida enam oleme millelegi spetsialiseerunud, midagi süvitsi omandanud või millegi suunas liikunud, seda tõsikindlamini oleme neisse lugudesse kiindunud. Meie suurimaks kiindumuseks ja sümpaatiaks on kahtlemata mina-lugu, millega samastume kõige ennastunustavamalt. Ja kiindumus sellesse loosse, mis minevikku jutustava loona vormib meie hoiakuid ja uskumusi, hakkame seda ekslikult pidama enda identiteediks. Sellest kantud äratundmised vermuvad meie valikute kaudu tulevikuks ja see on see, mida kogeme olevikuna täna. Armununa loosse, mida enda kohta tahame näha ja mida loodame, et ka teised meie suhtes näevad, oleme jõule kättesaamatud, ent kaasinimestele mängukannid.“
Romaan Manaja räägib vahetult elust, kui mängust ajajoonte vahel, kus unistused on pelgalt mälestused meie endi tulevikust ning deemonid pesitsevad kahe kõrva vahel. Käesoleva futuristliku teose eesmärk on sünnitada mõttemõlgutus ning hetkeks raputada paigast stagneerunud maailmapilt.

Kirjastus Hea Tegu, 312 lk.

Lubage tutvustada, Luuker Leebesurm – tarkpeast detektiiv, kõikvõimas maag, räpaste trikkide ja murdvarguste meister. Ahjaa, ja surnud. Koos ebatavalise ja salapäraselt andeka Stephanie Edgleyga moodustavad nad liidu, mis peab jagu saama kõikematvast iidsest kurjusest. „Detektiiv Luuker Leebesurm 9: Valguse vaibudes“ on üheksas lugu Derek Landy põrgulikult põnevast noorteseeriast.

Kirjastus Pikoprint, tõlkinud Mario Pulver. 752 lk, 32 eurot.

Jamie Conklin, raamatukirjastajast üksikema poeg, tahab veeta tavalist lapsepõlve. Aga Jamie ei ole tavaline laps. Ta on sündinud ebahariliku võimega, mida ta ema veenab salajas hoidma – Jamie näeb midagi, mida keegi teine ei näe, ja suudab teada saada seda, mida keegi teine ei suuda. Aga oma võime kasutamise hind on suurem, kui Jamie ette kujutada oskab … , nagu ta avastab siis, kui üks New Yorgi politseinik tõmbab ta kaasa mõrtsukat taga ajama.

Romaanis „Hiljem“ esineb Stephen King oma tippvormis. See on liigutav ja sünge lugu kaotatud süütusest ja katsumustest, mis panevad proovile meie arusaamad õigest ja valest. Raamatust võib leida viiteid Kingi klassikalisele romaanile „See“. „Hiljem“ on võimas, kummitama jääv ja unustamatu avastusretk maailma, kus uuritakse, mida tähendab astuda kurjuse vastu selle kõigis avaldumisvormides.

Kirjastus Hea Lugu, tõlkinud Silver Sära. 240 lk, 23 eurot

Bronek Alpiuse teises põnevikus „Skedemosse käevõru“ satub ohtlike sündmuste keerisesse lugejale juba “Vanaema Estri võluraamatust” tuttav koolipoiss Upe. Seekord püüab vapper Upe ei rohkemat ega vähemat kui päästa maailma kurja nõia käest. Maonõid Sasiina musta maagia tõttu on kõikjale tunginud hiired ja rotid. Põllusaak on hävitatud, elekter kadunud ning keegi ei julge nina toast välja pista. Selgub, et lood ei ole head ka madude kuningriigis Nastiktaasias. Õnneks pääsesid vaskussid sealt enne kurjade jõudude rünnakut tulema ning otsustasid appi kutsuda väljavalitu. Upel ei jäägi muud üle, kui panna selga väljavalitu keep ning rännata Nastiktaasiasse suure nõiaga võitlema.

Kirjastus Koolibri, 160 lk

26. sajandi Ühtne Riik on üles ehitatud ratsionaalsusele ja korrale. Klaaslinnas, mida juhib kõikvõimas Heategija, puuduvad isiklikud vabadused ja nimede asemel on inimestel numbrid. Kaotatud on primitiivsed instinktid, kirg ja loovus. Isegi loodus on surutud linnast välja, Rohelise Müüri taha. Ent oma õuduseks avastab päevikuvormis romaani peategelane D-503, et tunneb endas tärkamas kõige ebaloogilisemat ja keelatumat emotsiooni – armastust.

Jevgeni Zamjatini (1884–1937) haarav ulmeteos pani aluse düstoopiaromaani žanrile ja oli suureks inspiratsiooniks George Orwelli raamatule „1984“. 1921. aastal kirjutatud romaan avaldati kõigepealt New Yorgis ingliskeelses tõlkes (1924) ja selle täielik venekeelne tekst alles aastal 1952 samas linnas. Järelsõna on kirjutanud David Vseviov. Romaan oli kunagises Nõukogude Liidus keelu all.

Kirjastus Rahva Raamat, tõlkinud Maiga Varik, 240 lk

Meelis Krafti debüütromaan “Veealused” on Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud teos.

„Lõppu kujutati alati räpasena. Kahjutuli, tapmised, rüüstamised, amokijooks. Kõik laguneb ja lendab tükkideks. Inimestes, kes ei oleks seda endast eales oodanud, vallanduvad kõige ebainimlikumad iseloomujooned.
Tulevik on hetkega haihtunud, jäänud on vaid püüd jonnakalt loetud päevadeks elu külge klammerduda.
Me ei oleks saanud rohkem eksida.
Kui see päriselt kohale jõudis, algas kõik hingematvalt kaunilt. Kõige sobivam oleks öelda, et esimestel nädalatel nägi planeet välja nagu piltpostkaart.”

Kirjastus Sooroheline, 382 lk.

„Kuu kroonikad“ on Marissa Meyeri sari, kus uue futuristliku võtme saavad tuntud muinasjutud Tuhkatriinust, Punamütsikesest, Rapuntslist ja Lumivalgekesest.

Kas Cinder, Scarlet, Cress ja Winter suudavad alistada Levana ja leida oma lugudele õnnelikud lõpud?

Kirjastus Pikoprint, 390 ja 548 lk. Tõlkinud Karin Kull.