Ulme.ee

Romaan Lenini valss kujutab endast maagilise realismi võtmes kirjutatud alternatiivajaloolist teost, milles Eesti Vabariik on sattunud Soome ja Tsaari-Venemaa erikorra alla. Kasutades erinevaid stiiliregistreid ja kohati soome-vene-eesti hüpoteetilise ühiskeele väljendeid, mõjutusi minevikust ja tulevikust, esitatakse lugejale muinasjutuline pilt sellest, kuidas Tampere Lenini-muuseumist tuuakse Lenin Tartusse, mille on hõivanud rivaalitsevad kassijõugud. Kuidas erinevad huvigrupid tahavad kuulsat revolutsioonitegelast ära kasutada, millised jõujooned võivad meid, eestlasi, aga ka meie lähinaabreid oodata ees lähimas tulevikus – kõige sellega tegelebki Lenini valss. Lenini valss on kauaoodatud järg romaanile Gogoli disko, mis on tänaseks tõlgitud kümnesse keelde.

Kirjastus Lepp ja Nagel, 128 lk.

Noor kalur David meelitab lauluga ligi ootamatu olendi. Aycayia on kaunis noor indiaanlanna, kelle armukadedad abielunaised ära needsid ja sajanditeks näkina merre ujuma mõistsid. Kui Ameerika turistid näki kinni püüavad, päästab David Aycayia. Mees võidab tema usalduse ja nii hakkab näkk tasahilju tagasi naiseks muunduma. Kuid sedamööda, kuidas nende armastus kasvab ja areneb, avastavad nad, et maailm nende ümber on muutumas ja needusest pole võimalik lõplikult pääseda …

„Black Conchi näkk“ on pealtnäha mõrumagus armastuslugu, mis viib lugeja eksootilisele Kariibi mere saarele. Teisalt aga põrkuvad siin tänase päeva kõige põletavamad teemad – küsimused inimese ja looduse, läänemaailma ja põlisrahvaste, meeste ja naiste keerulistest ning vastuolulistest suhetest. Seda julget, meelelist ja mitmehäälset romaani on võrreldud selliste maailmakirjanduse tähtteostega nagu „Moby Dick“, „Metamorfoos“, „Vanamees ja meri“, „Armastus koolera ajal“.

Kirjastus Rahva Raamat, tõlkinud Eda Ahi, 256 lk.

Inglise ulmeklassiku John Wyndhami (1903-1969) neljas eestikeelne romaan “Midwichi käod” jutustab loo unisest Midwichi külast Winshire´i krahvkonnas Inglismaal, mille elanikud kaotavad kõik 24 tunniks teadvuse, kui sinna maandub tundmatu hõbedane objekt. Üheksa kuud hiljem toovad kõik küla sünnitamisealised naised ilmale lapse. Kuid need kuldsete silmadega 61 last ei ole nende omad, vaid nad on kosmosetulnukate järeltulijad, telepaatiliste võimetega olendid, kes sirguvad suureks palju kiiremini kui päris lapsed. Samalaadsed laste grupid on sündinud ka ühes inuitikülas Kanada arktilises saarestikus, Mongoolias, Austraalias ja Venemaal Kaug-Idas. Kas need Midwichi uued asukad kujutavad endast inimkonnale mingit ohtu? Kas nad tuleks tappa? Kuid kes suudaks tappa lapsi? Tõsi, inuitid tapsid kõik, kui nad mõistsid, et lapsed pole nende omad, mongolid tapsid lisaks lastele ka nende emad, Venemaal hävitati “käolaste” küla lihtsalt tuumalöögiga.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Martin Kirotar, 216 lk

Koolipoiss Uru satub kummalisel kombel Eestimaa kaugesse minevikku. Antud raamatus seikleb ta 14. sajandil. Põnev ja ühtlasi vajalik jutustus Eesti ajaloo mõistmiseks õpilastele.

Kordustrükk (1998).

Jaak Sarapuu kirjastus, 88 lk.

„Kes sa oled?“ uudishimutsesin, „politseinik, vaimulik või Dalai Lama vol 2?“ „Ma ei tea,“ vastas ta muretult naeratades ning jätkas, “olen ehk mängur. Mulle tundub, et mida enam oleme millelegi spetsialiseerunud, midagi süvitsi omandanud või millegi suunas liikunud, seda tõsikindlamini oleme neisse lugudesse kiindunud. Meie suurimaks kiindumuseks ja sümpaatiaks on kahtlemata mina-lugu, millega samastume kõige ennastunustavamalt. Ja kiindumus sellesse loosse, mis minevikku jutustava loona vormib meie hoiakuid ja uskumusi, hakkame seda ekslikult pidama enda identiteediks. Sellest kantud äratundmised vermuvad meie valikute kaudu tulevikuks ja see on see, mida kogeme olevikuna täna. Armununa loosse, mida enda kohta tahame näha ja mida loodame, et ka teised meie suhtes näevad, oleme jõule kättesaamatud, ent kaasinimestele mängukannid.“
Romaan Manaja räägib vahetult elust, kui mängust ajajoonte vahel, kus unistused on pelgalt mälestused meie endi tulevikust ning deemonid pesitsevad kahe kõrva vahel. Käesoleva futuristliku teose eesmärk on sünnitada mõttemõlgutus ning hetkeks raputada paigast stagneerunud maailmapilt.

Kirjastus Hea Tegu, 312 lk.

Lubage tutvustada, Luuker Leebesurm – tarkpeast detektiiv, kõikvõimas maag, räpaste trikkide ja murdvarguste meister. Ahjaa, ja surnud. Koos ebatavalise ja salapäraselt andeka Stephanie Edgleyga moodustavad nad liidu, mis peab jagu saama kõikematvast iidsest kurjusest. „Detektiiv Luuker Leebesurm 9: Valguse vaibudes“ on üheksas lugu Derek Landy põrgulikult põnevast noorteseeriast.

Kirjastus Pikoprint, tõlkinud Mario Pulver. 752 lk, 32 eurot.

Jamie Conklin, raamatukirjastajast üksikema poeg, tahab veeta tavalist lapsepõlve. Aga Jamie ei ole tavaline laps. Ta on sündinud ebahariliku võimega, mida ta ema veenab salajas hoidma – Jamie näeb midagi, mida keegi teine ei näe, ja suudab teada saada seda, mida keegi teine ei suuda. Aga oma võime kasutamise hind on suurem, kui Jamie ette kujutada oskab … , nagu ta avastab siis, kui üks New Yorgi politseinik tõmbab ta kaasa mõrtsukat taga ajama.

Romaanis „Hiljem“ esineb Stephen King oma tippvormis. See on liigutav ja sünge lugu kaotatud süütusest ja katsumustest, mis panevad proovile meie arusaamad õigest ja valest. Raamatust võib leida viiteid Kingi klassikalisele romaanile „See“. „Hiljem“ on võimas, kummitama jääv ja unustamatu avastusretk maailma, kus uuritakse, mida tähendab astuda kurjuse vastu selle kõigis avaldumisvormides.

Kirjastus Hea Lugu, tõlkinud Silver Sära. 240 lk, 23 eurot

Bronek Alpiuse teises põnevikus „Skedemosse käevõru“ satub ohtlike sündmuste keerisesse lugejale juba “Vanaema Estri võluraamatust” tuttav koolipoiss Upe. Seekord püüab vapper Upe ei rohkemat ega vähemat kui päästa maailma kurja nõia käest. Maonõid Sasiina musta maagia tõttu on kõikjale tunginud hiired ja rotid. Põllusaak on hävitatud, elekter kadunud ning keegi ei julge nina toast välja pista. Selgub, et lood ei ole head ka madude kuningriigis Nastiktaasias. Õnneks pääsesid vaskussid sealt enne kurjade jõudude rünnakut tulema ning otsustasid appi kutsuda väljavalitu. Upel ei jäägi muud üle, kui panna selga väljavalitu keep ning rännata Nastiktaasiasse suure nõiaga võitlema.

Kirjastus Koolibri, 160 lk

26. sajandi Ühtne Riik on üles ehitatud ratsionaalsusele ja korrale. Klaaslinnas, mida juhib kõikvõimas Heategija, puuduvad isiklikud vabadused ja nimede asemel on inimestel numbrid. Kaotatud on primitiivsed instinktid, kirg ja loovus. Isegi loodus on surutud linnast välja, Rohelise Müüri taha. Ent oma õuduseks avastab päevikuvormis romaani peategelane D-503, et tunneb endas tärkamas kõige ebaloogilisemat ja keelatumat emotsiooni – armastust.

Jevgeni Zamjatini (1884–1937) haarav ulmeteos pani aluse düstoopiaromaani žanrile ja oli suureks inspiratsiooniks George Orwelli raamatule „1984“. 1921. aastal kirjutatud romaan avaldati kõigepealt New Yorgis ingliskeelses tõlkes (1924) ja selle täielik venekeelne tekst alles aastal 1952 samas linnas. Järelsõna on kirjutanud David Vseviov. Romaan oli kunagises Nõukogude Liidus keelu all.

Kirjastus Rahva Raamat, tõlkinud Maiga Varik, 240 lk

Meelis Krafti debüütromaan “Veealused” on Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud teos.

„Lõppu kujutati alati räpasena. Kahjutuli, tapmised, rüüstamised, amokijooks. Kõik laguneb ja lendab tükkideks. Inimestes, kes ei oleks seda endast eales oodanud, vallanduvad kõige ebainimlikumad iseloomujooned.
Tulevik on hetkega haihtunud, jäänud on vaid püüd jonnakalt loetud päevadeks elu külge klammerduda.
Me ei oleks saanud rohkem eksida.
Kui see päriselt kohale jõudis, algas kõik hingematvalt kaunilt. Kõige sobivam oleks öelda, et esimestel nädalatel nägi planeet välja nagu piltpostkaart.”

Kirjastus Sooroheline, 382 lk.

„Kuu kroonikad“ on Marissa Meyeri sari, kus uue futuristliku võtme saavad tuntud muinasjutud Tuhkatriinust, Punamütsikesest, Rapuntslist ja Lumivalgekesest.

Kas Cinder, Scarlet, Cress ja Winter suudavad alistada Levana ja leida oma lugudele õnnelikud lõpud?

Kirjastus Pikoprint, 390 ja 548 lk. Tõlkinud Karin Kull.

Hiina klassikalise kirjanduse kuldvaramusse kuuluv teos “Vaimude otsija kirjad” Soushen ji on Jini dünastia ajal (265–420) elanud õpetlase Gan Bao ainus tervikuna meieni jõudnud kirjatöö. See on üks esimesi nõndanimetatud imeliste lugude kogumik, millest hiljem arenes keerulisema sisu ja struktuuriga žanr chuanqi, mille silmapaistvaim näide on Eesti lugejale hästi tuntud Pu Songlingi kogumik “Libarebased ja kooljad”.
„Vaimude otsija kirjades“sisalduvad jumalike olendite ja surematute hagiograafiad, lood endelistest unenägudest ja surematute imetegudest, ülestähendused looduslikest anomaaliatest, konfutsianistlikke väärtusi õpetavad jutud, legendid ajaloolistest isikutest ja sündmustest, pajatused inimese kokkupuudetest vaimudega ning libaloomade ja muude paharettide koeruste kirjeldused.
Ajaloolasena kogus ning süstematiseeris Gan Bao kroonikatest ja filosoofilistes traktaatidest pärit müüte ja legende, mis mõjuvad tõestisündinud lugudena, olles seotud tegelike juhtumite, isikute, ajastute ja kohtadega, ning aitavad tutvustada tolle aja uskumusi ja arusaamu hingestatud ning imepärastest toimingutest tulvil maailmast. Kuigi meie ajal on kombeks arvata Soushen ji lugusid fantaasiakirjanduse valdkonda, ei pidanud Gan Bao ise neid väljamõeldiseks, mistõttu märkis sissejuhatavas osas oma teose eesmärgiks “teha ühtlasi piisaval määral selgeks, et vaimude kulg ei ole pettus”.

Kirjastus Ema & Isa, tõlkinud Katja Koort, 280 lk

Elage kaasa armastatud kangelaste ja nende kurikuulsate vaenlaste saatusele hetkel ühe populaarsema fantaasiaautori V. E. Schwabi menusarja “Võlukunsti varjundid” triloogia viimases osas.

Kui Mareshite impeeriumile lasub pimedus, on nelja Londoni vahel seni valitsenud ebakindel võimutasakaal jõudnud murdumispunkti. Pärast tragöödiat on Kellil, keda kunagi peeti viimaseks ellujäänud antariks, raske otsustada, kelle poole hoida. Lila Bard, endine lihtne, kuid mitte kunagi lihtlabane varas, on mitmesugused võluväelised katsumused edukalt läbi teinud, kuid peab nüüd õppima võluväge valitsema, enne kui see ta tühjaks imeb. Iidne vaenlane naaseb linna endale nõudma, samal ajal kui põlu alla langenud kangelane üritab päästa hävivat kuningriiki. Öötorni häbistatud kapten Alucard Emery kogub kokku meeskonna, et alustada võidujooksu ajaga.

Väljaandja: Päikese Kirjastus. Tõlkinud Marge Paal. 656 lk.

Roger Zelazny „Uksed liivas“ on selle armastatud ulmekirjaniku üks eksperimentaalsemaid romaane, talle omases äärmiselt napis ja lihvitud stiilis edasi antud akadeemilises keskkonnas algav ning hullumeelses tempos arenev lugu, kus ükski tegelene pole see, kellena alguses paistab. Romaani kirjutamisaega, 1970ndaid aastaid meenutavate käitumisnormidega tulevikumaailmas on planeet Maa vastu võetud galaktilisse konföderatsiooni, mille käigus on vahetatud erinevaid kultuurilise väärtusega sümbolesemeid, nii näiteks on Maa ära andnud Mona Lisa ja Briti kroonijuveelid. Kui erinevad jõud hakkavad kahtlustama, et eluaegse üliõpilase Fred Cassidy valduses on maavälist päritolu artefakt Tähekivi, millest ta midagi ei tea, otsustab ta selle ise üles otsida, muutudes tulnukate ja teiste asjast huvitatud grupeeringute tagaajamisobjektiks. Romaan ilmus esmakordselt järjeloona USA juhtivas ulmeajakirjas Analog 1975. aastal ning jõudis Hugo ja Nebula auhinna nominentide sekka.

Kirjastus Fanraasai, tõlkinud Tatjana Peetersoo, 203 lk

Veiko Belials jätkab antoloogiaga „Viimase sõja viimane sõdur“ vene ulme tutvustamist, seekord teemaks sõda, hädaoht, surm ja inimene selle kõige keskel. Kogumiku lugusid ühendab oht, millega inimkond ka tulevikus silmitsi seisab. Pole oluline, kas oma lollusest, või lihtsalt läks nii, ja kas vastas on omad või võõrad – tuleb tõusta relvile. Ja mitte alati ei saada meid võidud. Ja isegi kui saadavad, ei pruugi see midagi head tähendada.

„Me teadsime, et läheme surma. Noh, teiste suhtes pole ma kindel, aga mina teadsin selgelt. Taipasin seda kohe, kui selle neetud planetoidi fotosid nägin. Sellel polnud isegi nime, ainult number taevakehade üldises registris – F-4191. Ma ei tea, kas oleks olnud kergem ja meeldivam kärvata mingil Uuel Terral või Videvikusäral, aga sel hetkel säärased idiootlikud mõtted mulle pähe ronisid.“

Kirjastus Fantaasia, 318 lk