Ulme.ee

Harry Harrisoni «Vangistatud universum» (Captive Universe; 1969) on selle armastatud seiklusulme klassiku ja Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni SFWA 26. suurmeistri (2009) üks ideetihedamaid ja tõsisemaid romaane, mis kujutab asteekide tsivilisatsiooni ühes ammuse maavärina poolt muust maailmast ära lõigatud orus, mida ümbritseb aga mõistatuslik tunnelite süsteem, millest seda ühiskonda jälgivad monastilist eluviisi harrastava Vaatlejate klassi liikmed.
Eestis on Harrison peamiselt tuntud karmtõsise «Surmailma» triloogiaga (1997–1998) ning romaanidega «Ränkraske lend» (Pioneer 1987–1988), «Terasrott» (1995) ja «Ajamasina saaga» (1996). Kaks viimast tutvustavad kirjanikku tema humoorikast küljest.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Tatjana Peetersoo, 200 lk, 26 eurot

Ulmeklassiku Clifford D. Simaki kolmandas Orpheuse Raamatukogu sarjas ilmuvas romaanis «Kalmistumaailm» (Cemetery World; 1973) on Maa ülikauges tulevikus pärast hävitavat sõda muudetud elitaarseks ja eluta galaktiliseks surnuaiaplaneediks, mida asustavad erinevad sõjamasinad, mehaanilised hundid ja viirastused. Sellesse maailma reisivad üks kunstnik, tema iidne robot, aardekütt ja kummaline Komponeerija.
Varem on Orpheuse Raamatukogu sarjas ilmunud Clifford D. Simaki romaanid «Jumalate valik» (OR 6/2017) ja «Mängud ajas» (OR 2/2021). Lisaks neile on eesti keeles kirjaniku peateostest olemas veel «Härjapõlvlaste kaitseala» (1989), «Linn» (1996) ja «Vahejaam» (2004).

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Tatjana Peetersoo. 188 lk, 26 eurot

Heinrich Weinbergi jutukogu „Puruks ja pool ringi tagasi” sisaldab lugusid aastatest 2013 – 2022. Need lood toimuvad maailmas, mida nimetatakse Gildi võrgustikuks, mis siitsamast, lähituleviku Eestist ulatub kaugete tähesüsteemideni. Autor kutsub lugeja kaasa rännakule läbi lumiste Kõrvemaa metsade, üle Colorado tühermaa, Veenusele ja Saturni kuudele ning kaugetesse ja kummalistesse maailmadesse, kuhu inimkond on sajandite möödudes laienenud, nende hulgas ka Yellowstone’i maailma, mille üks osa vaevleb veepuuduses, teises osas aga lakkamatult sajab.

Kirjastus Fantaasia, 336 lk, 26 eurot

“Ühel Tōkyō väikesel kõrvaltänaval asub tilluke kohvik, mis on pakkunud oma klientidele hoole ja armastusega keedetud kohvi juba üle saja aasta. Aga see pole kõik – koos kohviga on külastajal võimalus rännata minevikku.
Nende kaante vahel kohtume nelja naisega, kes otsustavad selle retke kõigist pelutavatest reeglitest hoolimata ette võtta, igaüks oma põhjusel. Fumiko tahab kohtuda mehega, kes ta maha jättis, Kōtake püüab saada kirja abikaasalt, kelle mälu on kustutanud algav Alzheimeri tõbi, Hirai ihkab veel viimast korda näha õde, kellest ta on võõrandunud; ning Kei soovib kohtuda oma tütrega, et teda kordi elus näha.
Aga reeglid on ranged ja riskid tõsised – ajas viib tagasi vaid üks istekoht kohvikus, sa ei saa sellelt lahkuda ning sa pead naasma olevikku enne, kui kohv jahtub …

Toshikazu Kawaguchi (sündinud 1971) on Jaapanis tuntud tele- ja teatriprodutsent, režissöör, stsenarist ja näitekirjanik. „Enne kui kohv jahtub“ on kirjutatud tema näidendi põhjal, mis võitis 10. Suginami teatrifestivali peapreemia.

Kirjastus Tänapäev, tõlkinud Sash Veelma, 192 lk

Kliimamuutuste mõjul on maakera loomastik välja suremas. Noor naine järgneb randtiirudele nende viimasel rändel Gröönimaalt Antarktikasse.
Ihuüksi, kaasas vaid uurimisvarustus, jälgib Franny Lynch Gröönimaa rannikul randtiire, kes valmistuvad arvatavalt viimaseks rändeks Antarktikasse, ja märgistab neid GPS-saatjatega. Kliimamuutuste tõttu on maakera loomastik peaaegu täielikult välja surnud.
Franny tahab järgneda tiirudele nende rändel. Selleks tuleb tal veenda viimase Gröönimaale jäänud kalalaeva kaptenit Ennist kurssi muutma ning asuma pikale ja ohtlikule teekonnale Antarktikasse.
Kas linnud viivad laeva viimaste allesjäänud heeringaparvede juurde? Miks on naine oma soovis nii järjekindel ja mis on tema tegelik eesmärk?
Franny tunneb looduse ja lindudega suuremat osadust, kui seda endale tunnistada julgeb. Mingi sisemine sund ajab teda rändama, ikka ja jälle on ta pidanud lahkuma armsatest inimestest ja paikadest. Franny abikaasa Niall, ornitoloog ja ülikooliprofessor, kes uurib ja üritab päästa veel viimaseid ellujäänud linnuliike, tunneb ära Franny loomuse, kuid ka armastusest jääb väheks, et Frannyt tagasi hoida.
Näib, et tagasivaated Franny senisele elule triivivad lugu vältimatult traagilise lõpplahenduseni.
Raamatus põimub realism unenäolisuse ja kujutlustega, see on intiimne ja hingekriipiv lugu süütundest ja lunastuse otsimisest.

Kirjastus Ühinenud Ajakirjad, tõlkinud Riina Jesmin, 296 lk.

„Nägemused robotitest“, originaalpealkirjaga „Robot Visions“ on Isaac Asimovi 1990. a ilmunud jutukogu, mis koondab endas väga ligikaudu poolt tema poole sajandi jooksul ilmunud robotiteemalisest loomingust. Osad neist juttudest on eesti lugejaile tuntud (5 neist on ilmunud jutukogus „Kadunud robot“, 1965, ja veel kaks on ilmunud hilisemates kogumikes), kuid enamik neist – nagu ka autori robotiteemalised esseed – ilmuvad eesti keeles esmakordselt.
Kogumiku jutud: „Kui kahju!“, „Robbie“, „Valelik“, „Nõiaring“, „Mõtleja“, „Tõendus“, „Kadunud robot“, „Välditav konflikt“, „Naiselik vaist“, „Kahesaja-aastane mees“, „Ühel päeval“, „Mõtle!“, „Segregatsionist“, „Peegelpilt“, „Lenny“, „Veergude ori“, „Rodney jõulupuhkus“
Kogumiku esseed: „Uued õpetajad“, „Mida iganes te ka ei sooviks“, „Sõbrad, kelle leiame“, „Meie arukad tööriistad“, „Robootika seadused“, „Fantastiline tulevik“, „Masinavärk ja robot“, „Uus elukutse“, „Robot kui vaenlane?“, „Koos mõtlemine“, „Minu robotid“, „Inimsuse seadused“, „Küberneetiline organism“, „Huumorimeel“, „Ühinenud robotid“.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Triin Loide, Ain Raitviir, Martin Kirotar, Juhan Habicht, Ats Miller. 416 lk

„Dresdeni toimikute“ 6. osa.
Harry Dresden on võlur, kes aitab Chicago Politseiametit juhtumitega, mis ületavad inimvõimete ja inimkujutlusvõime piire. Seekord algab lugu tellimistööga – nimelt on mingid pahalased ära virutanud kastitäie püha Tiibeti valvekoera kutsikaid ja Harry Dresden on palgatud neid ära tooma. Toobki, aga muidugi tekivad ootamatud sekeldused. Igatahes on see alles algus ja kuigi see esimene töö õige mitmes mõttes selles raamatus ei lõppegi, ootavad ees uued ja hulga pöörasemad seiklused. Maailm seekord ohus ei ole, aga võlurdetektiivi nahk küll ja palju rohkem, kui talle meeldida võiks.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Iris-Barbara Jeletski. 336 lk

Edgar Allan Poe on vaatamata oma lühikeseks jäänud elule (40 aastat) rikastanud maailma kirjandust rohke ja põneva loominguga. Peamiselt proosat kirjutanud Poe teoste mõju on veel tänapäevalgi tunda nii kirjanduses, muusikas kui filmikunstis, muuhulgas peetakse teda krimiromaanide žanri leiutajaks.

Sinu käes olevasse E. A. Poe novellide kogumikku on koondatud tema 15 kõige kõrgemalt hinnatud novelli. Kuna kirjanikku inspireerisid tõestisündinud lood, võivad paljud seigad tema lugudes olla ka tegelikult juhtunud. Nagu Poe on ise öelnud: „Sõnadel pole jõudu vaimu mõjutada, kui nende taga pole reaalse elu õudust.” Seega on päris kindel, et raamatus olevad lood köidavad ja haaravad lugeja kuni lõpuni endasse. Ehk kauemakski.

Kirjastus Rahva Raamat, tõlkinud Ragne Kepler. 352 lk

Ta püüab mind mürgitada. Sa pead siia tulema, Noemí. Sa pead mind päästma.

Noemí Taboada saab segasevõitu kirja oma hiljuti abiellunud onutütrelt, kes palub, et teda mingist salapärasest hukatusest päästetaks. Teadmata, mida karta või oodata, sõidab Noemí kaugesse maamõisa, millel nimeks Kõrge Koht. Ta ei tunne onutütre abikaasat ega tea ka tollest maanurgast õieti midagi.

Samuti ei ole ta kellegi päästja: ta on glamuurne debütant, kelle šikid kleidid ja punane huulepulk sobivad kokteilipidudele, mitte pärapõrgus asuvasse mõisa. Aga ta on kange ja nutikas, alistamatu tahtejõuga tüdruk, kes ei karda kedagi: ei onutütre ühtaegu ohtlikku ja ahvatlevat meest, ei tolle muldvana patriarhist isa ega maja ennast, kust imbub Noemí unedesse jõledaid nägemusi.

Tema ainus liitlane ses ebasõbralikus paigas on noorem perepoeg. Häbelik ja õrn, tahab ta Noemíd aidata, kuid ka tema võib varjata oma perekonna süngeid saladusi. Langenud Kõrge Koha hirmutava ja peibutava maailma lummusesse, saab Noemí peagi teada, et sellest mõistatuslikust majast ei lahku keegi.

Kirjastus Rahva Raamat, tõlkinud Eve Laur, 368 lk.

Ühel ööl sõidab Lõuna-Prantsusmaal madalikule sada laeva, pardal miljon immigranti. Nad on tulnud otsima lootust. Nad tekitavad haletsust. Nad on vaesed. Nad on harimatud … Nende jõuks on nende arvukus. Nad on „Teine“ ehk rahvamurd, selle avangard. Nende teekonda on jälgitud nii ärevuse, ükskõiksuse kui ka joovastusega, üleilmse südametunnistuse igal tasemel on esitatud endale küsimusi: mida teha? Kes teeb? Kas me julgeme? Ent on juba hilja. „Pühakute laager“ (Le Camp des Saints) on 1973. aastal ilmunud prantsuse düstoopiline romaan, mille autor on kirjanik ja maadeuurija Jean Raspail (1925–2020). See väljamõeldud lugu kujutab Lääne tsivilisatsiooni hävitamist Kolmanda Maailma massiimmigratsiooni kaudu. Olgu lugeja poliitilised veendumused millised tahes, see romaan nii häirib, provotseerib kui ka hirmutab. 2011. aastal, peaaegu nelikümmend aastat pärast esmatrükki, jõudis teos taas maailma enimmüüdud raamatute nimekirja. 1973. aastal esmakordselt ilmunud romaan „Pühakute laager” on 2011. aastal reaalsus. Me oleme kõik „Pühakute laagri“ osalised.

Kirjastus Eesti raamat, tõlkinud Kaja Riesen, 344 lk.

Politseianalüütik Erik on sobiv mutrike suureks mänguks. Kogu ta elu on kantud riiklikesse andmebaasidesse ja ta ise käitub pea alati ettearvatavalt. Ta ei viitsi pingutada, võimaluse korral valib mugavama äraolemise ja jätab suuremad võitlused teistele. Ning talle läheb väga korda, mis teised temast arvavad. Vabakutseline ajakirjanik Stella seevastu on justkui liivatera muidu õlitatult töötavas kellavärgis. Ta on väikesest peale eelistanud püsida varjus ja igasugu vandenõude kartuses oma jälgi hoolega peitnud. Nüüd aga on sellel lõpp. Olles pooleldi vastu tahtmist saanud inimluure agendiks, peab Erik sulanduma ühe sekti – tehisintellekti loomisega tegeleva Järgmise Sammu – liikmete sekka. Stellale aga kukub sülle kummaline mõrvajuhtum, millesse näivad olevat segatud ka kõrged ametiisikud. Kui tagatipuks hakkab inimkonda veel ähvardama tundmatu oht kosmosest, on tõepoolest aeg astuda järgmine samm. Riigijuhid otsustavad abi paluda kõige targemalt – tehisintellektilt. Aga kes on selles mängus tegelik niiditõmbaja ja kas järgmine samm viib edasi või hoopis tagasi? Siinses ulmepõnevikus arutleb Johannes Kivipõld küsimuse üle, kas ja kuidas on inimestel võimalik tehisintellekti enda kontrolli all hoida.

Kirjastus Eesti Raamat, 306 lk.

Argentiinlane Julio Cortázar (Brüssel 1914 – Pariis 1984) kuulub 1960.-1970. aastate nn Ladina-Ameerika kirjanduse buumi esindajate tuumikusse, mille hulka loetakse lisaks temale eelkõige kolombialane Gabriel García Márquez, mehhiklane Carlos Fuentes ja peruulane Mario Vargas Llosa. Cortázari peateos, mahukas ja mänguline romaan „Keksumäng” on Márqueze „Sada aastat üksildust” kõrval üks buumi peateoseid, mis meieni on jõudnud Klaarika Kaldjärve tõlkes (Koolibri 2016). Kuid Cortázar on ka kõrgelt hinnatud novellide ja lühivormide meistrina, eesti keeles on seni ilmunud kolm jutukogu: „Tseremooniad” (tlk Mart Tarmak, LR 1985), „Salarelvad” (tlk Klaarika Kaldjärv, Koolibri 2011) ja „Mängu lõpp” (tlk Ruth Sepp, Toledo 2016).
„Kronoopide ja faamade lood“ on Cortázari ilmselt kõige loetum teos ja koosneb neljast osast: „Käsiraamat“ (koomilised juhendid igapäevasteks tegevusteks), „Kummalised lood“ (ühe veidikene veidra perekonna ettevõtmistest), „Plastiline materjal“ ja „Kronoopide ja faamade lood“.
Cortázar elas suure osa oma elust Pariisis ja on maetud Montparnasse’i kalmistule. Tema hauasambaks on kronoobi kuju ja austajatel on kombeks viia talle surnuaeda lilli, raamatuid, kirjakesi, pliiatseid, keksukive, joonistusi… Ühel päeval ilmusid hauakivile tundmatu poolt kirjutatud sõnad: „Siin puhkab suurim kronoop.“ Nagu üks õige kronoop kunagi, lasti ta sealt kindla peale jalga.

Kirjastus: Toledo. Tõlkinud Ruth Sepp. 140 lk

Rike oli tulnud, et jääda. Linnas, inimkonna langenud kantsis, võimutsesid tehisintellektid, võimsad ja pidurdamatud. Vähesed suure Sõja järel ellu jäänud inimesed olid sunnitud varjuma pisikestesse oaasidesse, kindlustesse, mille kaitsvatest piiridest väljaspool pidasid masinad neile armutult jahti.
Vanemate inimeste päevad kulusid, maadeldes ühe pakilise probleemiga teise järel. Nemad ei leidnud enam aega ega vaimujõudu mõttelendudeks.
Lonni, umbes kolme kuu pärast viisteist, aga tahtis ja jõudis veel unistada, viitsis isegi mängida mõttega Rikke parandamisest ega tahtnud leppida sellega, et Kindluse seinad peavad alatiseks jääma tema ahta maailma piirideks. Just seepärast ei punninudki ta väga palju vastu, kui Ada ja Karel ta ühte riskantsesse ettevõtmisesse mässisid…

Kirjastus Lummur, 200 lk

Nobeli preemiaga pärjatud Briti kirjaniku Kazuo Ishiguro 2021. aastal ilmunud romaani „Klara ja Päike” tegevus toimub ilmselt mitte eriti kauges tulevikus, tõenäoliselt Ameerika Ühendriikides. Raamatu peategelane ja minajutustaja on robot, TS ehk tehissõber Klara, kes on kavandatud teismeliste seltsiliseks. Paremates perekondades on nimelt kombeks lapsi geneetiliselt töödelda ehk „kõrgendada”, et neil oleks võimalik elus paremini läbi lüüa. Sellega kaasnevad terviseriskid ja habras immuunsüsteem sunnib lapsed koduõppele tahvelarvutite taha. Juba poeaknal paistab Klara oma kaaslaste seast silma teravama tähelepanuvõime ja eelkõige suure huviga välismaailma vastu. Pikapeale täitub ka tema igatsus ning ta saab endale „lapse” – ostetakse ära ning viiakse koju, kus elavad Josie, tema ema ja majapidajanna Melania. Josie on tihti liiga haige, et isegi tahvelarvuti kaudu õppetöös osaleda, ja siis pakub Klara talle tuge. Josiel on ka sõber, naabripoiss Rick, kellega nad ühist tulevikku plaanivad, kuigi Rick pole „kõrgendatud” ning seega pole tema tulevikuväljavaated Josie omadega võrreldavad. Ent mitmesuguseid tulevikuplaane teevad ka Josie ema ja Ricki ema preili Helen, ning nagu peagi selgub, on Klaral endalgi Josie aitamiseks oma salaplaan.

Kirjastus Varrak, tõlkinud Aet Varik, 280 lk, 27 eurot.

Vikerkaare selle aasta jaanuar-veebruari topeltnumbri põhiteemaks on hingede rändamine ja reinkarnatsioon. Seoses sellega leiame numbrist ka mitu vähem või rohkem ulmelist lugu: Aapo Ilvese Vahuri lahkumine”, Mehis Heinsaare “Uued maadeavastajad”, Mari-Liis Müürsepa “Mutt”, Ave Taaveti “Parapuškin”, Triinu Merese “Kes ma olen?”, Mudlumi “Vana Peedu” ja Matt Barkeri “Õhtusöök”.

Aga huvi võib pakkuda ka Siim Lille artikkel “Spiritism, reinkarnatsioon ja Arthur Conan Doyle”.