Keskkoolipoiss tutvub tüdrukuga, kes avaldab saladuse, et ta on tegelikult iseenda vari, aga tema pärismina elab salapärases müüriga ümbritsetud linnas. Ta jutustab poisile linnast, kus inimestel puudub vari ja kus elavad müstilised ükssarvikud. Ühel päeval tüdruk kaob, ilma midagi seletamata või hüvasti jätmata. Noormees läheb tüdrukut otsima ning järsku seisabki linnaväravas, kus peab loobuma oma varjust, et linna sisse pääseda. Ta asub tööle vanade unenägude lugejana linna raamatukogus. Peagi avastab noormees, et see linn ei ole üldse tavaline paik: linnamüürid on elus ning linnal paistab olevat justkui omaenda tahe ja võim linnaelanike üle.

Teise osa minategelane on keskealine mees, keda ei rahulda töö raamatute müügimehena. Ta kolib mägisesse kolkalinna, et asuda tööle väikese raamatukogu juhatajana. Seal tutvub ta raamatukogu endise juhi härra Koyasuga, kuid peagi selgub, et Koyasu on juba aasta eest surnud.

Romaani peategelasi seob armastus raamatute ja lugemise vastu ning saatus kingib neile unelmate töö raamatukogus. Kuid varsti nad mõistavad, et selles pealtnäha turvalises keskkonnas ei ole kõik nii, nagu näib. Piir reaalsuse ja ebareaalsuse vahel hakkab hägustuma. Vahel tundub pärismaailmas toimuv sama müstiline kui elu vaimude ilmas.

Kirjastus Varrak, tõlkinud Maret Nukke, 456 lk

Paremik lugudest kootud kokku teemapealkirjaga «Lumetüdruk. Teistsugused armastused» ja siin on esindatud nii eesti ulmekirjanduse raskekahurvägi – Veiko Belials, Mairi Laurik, Siim Veskimees – kui ka ennast juba korduvalt tõestanud snaiperid Meelis Kraft, Häli Kivisild, Koidu V. G. Ferreira ja Krafinna. Põnevust lisavad uuemad nimed: Toomas Krips, Kristi Reisel, Timo Talvik ja Urmas Nimetu. Kõik need on armastuslood, aga mitte muinasjutuprintsidest, valgetest hobustest ja kuuvalgetest öödest, ei, need lood on tumedamad ja teistsugused.

Kogumikesarja «Kaarnakirjas» eesmärk on nii tuua esile uusi autoreid kui ka rebida tuntud kirjanikud välja oma mugavustsoonidest ja panna nad kirjutama teemal, millel nad tavaliselt ei kirjuta.Kirjastus Fantaasia, 444 lk

Maarit Leijon ja Reetta Vuokko-Syrjänen on kaks edukamat lühivormide autorit Soome ulmes. Seni on eesti keeles ilmunud Maarit Leijoni kogumik «Musträstas» ja Reetta Vuokko-Syrjänenini jutt «Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda» («Ohver», 2023). Käesolev antoloogia on koostatud nende kahe autori juttudest.

Alva on vana rahva ehk trollide viimane esindaja, kes elab salaja inimeste seas. Hooldusõena töötades kohtab ta mitmeid omapäraselt käituvaid patsiente, kes kõik pole sugugi ohutud. (M. Leijon, «Laanekuuse juure all»)

Kuriteopaikade koristaja Elias on hakanud ära koristama ka halbu inimesi. Kui kaua õnnestub tal varjata oma tegevust ja üleloomulikke võimeid? (M. Leijon, «Koristaja»)

Noorest Nergalist saab rändnäitleja õpilane. Meistri saladuslikud maskid lasevad tal näha varem elanud inimeste saatusi. (R. Vuokko-Syrjänen, «Maskide tants»)

Klassikaline muinasjutt on ühendatud põneva küberpunklooga noorest naisest, kes hakkab kätte maksma oma vendade eest. (R. Vuokko-Syrjänen, «Neljas põrsas»)

Noor õpetaja Katja hakkab tööle Lapimaal. Õpilaste kirjanditest loeb ta välja, et külas toimub midagi müstilist ja ohtlikku… (R. Vuokko-Syrjänen, «Mida tegime klassimatkal»)

Kirjastus Skarabeus, tõlkinud Arvi Nikkarev, 260 lk

Spioonist naishärjavõitleja. Kriminaalne nunn. Paruness, kes kavaldas üle Saatana. Mis neid kõiki ühendab? See, et need on päriselt elanud daamid von Rosenite suguvõsast, mis on Eestiga seotud olnud juba 800 aastat. Põnevad elusaatused on inspiratsiooniks müstikahõngulisele lühikogumikule, kus reaalsed faktid põimuvad fantaasiaga.

Kirjastus LiteRarity, 102 lk

Kui sind on lavastatud kaotama kõike, mida armastad, mille nimel siis üldse veel võidelda? Viiekümnendate Näljamängude koidikul haarab Panemi ringkondi hirm. Sel aastal võetakse nende kodudest Vaigistusveerandsaja auks kaks korda rohkem tribuute. 12. ringkonnas püüab Haymitch Abernathy võimalikult vähe mõelda oma šanssidele. Tema jaoks on tähtis see päev vaid üle elada ja armastatud tüdrukuga koos aega veeta. Kui loosirattast tõmmatakse Haymitchi nimi, purunevad kõik tema unistused. Perest ja armsamast eemale rebituna sõidutatakse ta Kapitooliumi koos 12. ringkonna kolme ülejäänud tribuudiga: sundkäitumisega šansimeistri, linna kõige snoobima tüdruku ning väikese sõbraga, kes on talle otsekui õe eest. Mängud algavad ja Haymitch mõistab, et tema kaotus on juba ette määratud. Ometi tõmbab teda võitlusse … ja ta tahab, et selle võitluse kaja kostaks surmavast areenist palju kaugemale.

Kirjastus Tänapäev, tõlkinud Evelin Scapel, 392 lk

Kirjanike Liidu ajakirja aprillinumbris on ilmunud Tormi Ariva artikkel (8 lk) eesti(keelse) ulme algusaastatest 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Rõhk on Jules Verne’i teoste mugandustel.

Ilukirjanduse rubriigis on ilmunud 3 üleloomuliku sisuga juttu: Ave Taaveti kummitusehõngulised “Šarniir nr 5” ja “Gentrifikatsiooni ohvrid” ning Maarja Merivoo-Parro vampiirihõnguline “Veresugulased”.

Rubriigis “Kirjanik loeb” räägib oma lugemismuljetest Reeli Reinaus, keda teame ka noorteulme viljelejana.

Ulmeklassiku viimaseks jäänud romaan on omamoodi kaleidoskoopiliseks kokkuvõtteks tervest suurmeistri loomingust ja tuntumatest teemadest.

Religiooni, igavest elu ja muid metafüüsilisi küsimusi on Simak käsitlenud ajareisiulme vormis: kauges tulevikus pakub inimkonda mitte just sõbralikult suhtuv tulnukrass meie järeltulijaile välja igavese elu kingi, kuid selle hinnaks on oma füüsilisest kehast loobumine ning eksistents vaid puhta mõistuse tasandil. Paljud sellega mitte nõustuvad traditsionalistid põgenevad selle kohutava ja inimolemust muutva sundusliku kingi eest erinevatesse mineviku ajastutesse – Evansite perekond näiteks 18. sajandi keskpaiga Inglismaale. Kuid tulnukad ei jäta neid sealgi rahule.

Lisaks igavese elu ja inimeksistentsi galaktilistele küsimustele lahkab Simak siin ka talle tüüpiliselt inimese ja looduse loomuliku vahekorrra teemasid.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Tatjana Peetersoo, 302 lk

Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, Colonel Sanders ja Johnnie Walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane Tamura Kafka ja Shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigama ajav, pakub «Kafka mererannas» ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergesti loetavaks ja paeluvaks tekstiks.

«Kafka mererannas» on heaks sissejuhatuseks Murakami fantastiliste romaanide maailma.

Kirjastus Varrak, tõlkija Kati Lindström, 584 lk

Shirley Jacksoni «Kummituslik Hilli maja» (1959) on 20. sajandi üks silmapaistvamaid gooti õudusromaane. See on lugu õpetlasest dr Montague’st, kes otsib «kummitustele» põhjendusi, ja tema kolmest kaaslasest, kelle ta on erinevatel põhjustel Hilli majja kutsunud. Eleanorist, kes on veetnud senise elu haiget ema hooldades; elurõõmsast Theodorast ja Luke’ist, kes peaks ühel päeval Hilli maja pärima. Samas võib seda raamatut lugeda nii see, kes otsib õuduslugu, kui see, kes kummitusi veendunult usub, kui ka see, kes otsib kummitustele ratsionaalseid seletusi – paljugi selles tekstis, kaasa arvatud lähenemisnurk, on jäetud lugeja enda otsustada.
«Kummituslikust Hilli majast» on tehtud kaks filmi ja Netflixi sari. See on mõjutanud paljusid tunnustatud õuduskirjanikke nagu Richard Matheson, Stephen King, Neil Gaiman jpt.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Liis Pallon, 240 lk

„Elekter meie vahel“ on abielupaarist kirjanike Manfred Kalmsteni ja Lüüli Suuki ühine jutukogu, milles on kolmteist eriilmelist lugu. Lood kuuluvad fantastika žanrisse, varieerudes muinasfantaasiast ja aurupungist kuni tulevikumaailmadeni. Läbivad teemad on inimsuhted, armastus, kättemaks ja lootuse hoidmine ka kõige lootusetumates oludes. Kogumik on läbilõige mõlema autori viimaste aastate loomingust ja sisaldab nii eraldi kui ka koos kirjutatud lugusid.
Manfred Kalmsten on Eesti Kirjanike Liidu liige, viiekordne ulmekirjandusauhinna Stalker laureaat, kes on avaldanud kaks jutukogu („Raske vihm“, „Götterdämmerung“), romaani „Kaarnalaul“ ja lühiromaani „Täheraua saaga“. Lüüli Suuk on seni avaldanud lühijutte ja romaani „Veri mäletab“. 2024. aastal hindasid lugejad tema loo „Vikatimees“ Stalkeri vääriliseks.

Kirjastus Fantaasia, 256 lk

„Esimesel aastal kaotab mõni meist elu. Teisel aastal kaotavad ülejäänud inimlikkuse.“ – Xaden Riorson

Kõik eeldasid, et Violet Sorrengail saab Basgiathi sõjakoolis juba esimesel aastal surma – Violet ise nende seas. Kuid rehepeks oli vaid esimene keeruline proovikivi, mille eesmärk oli rookida välja tahtejõuetuid, väärituid ja neid, kellel ei vea.

Nüüd algab tõeline väljaõpe ning Violet murrab pead, kuidas see üle elada. Asi pole üksnes selles, et kool on julm ja jõhker ning ratsanikud peavad õppima välja kannatama ka talumatut valu. Asi on uues asekomandandis, kes on võtnud oma südameasjaks teha Violetile selgeks, et ta on jõuetu – kui ta just ei reeda meest, keda armastab.

Violeti keha on küll nõrgem ja hapram kui teistel, ent tema relv on mõistus – ja raudne tahe. Ning juhtkond on unustanud kõige tähtsama, mida Basgiath on talle õpetanud: loheratsanikud kehtestavad ise reeglid.

Otsusekindlusest aga selle aasta üleelamiseks ei piisa.

Sest Violet teab Basgiathi sõjakoolis sadu aastaid varjatud saladust – ja miski, isegi mitte lohetuli, ei ole piisav, et neid lõpuks päästa.

Kirjastus Helios, tõlkinud Tiina Randus, 708 lk

Hiljuti surnud naine kohtab „seda õiget“ hauataguse elu ooteruumis, saades uue võimaluse elule (ja armastusele!), kui ta leiab selle mehe Maa peal enne, kui kümme päeva on möödas…

Kui Delphie poleks juba surnud, oleks ta piinlikkusest suremas. Vähe sellest, et ta suri mikroahjus ülessoojendatud burgeri tõttu lämbudes, seisab ta nüüd oma „SÄRA JA HIILGA“ kirjaga öösärgis kõige kuumema mehe ees, keda ta üldse näinud on. Ja mees naeratab talle.

Kui nad rääkima hakkavad, muutub kõik muu taustamüraks. Kuni keegi tuleb joostes uksest sisse, karjudes midagi kohutava eksituse kohta, ja saadab võõra tagasi Maa peale. Ja Delphie juba arvas, et tal võiks hauataguses elus rohkem õnne olla.

Kui Delphiele pakutakse tehingut, millega ta saab Maa peale tagasi pöörduda ja proovida uuesti kohtuda salapärase mehega, haarab ta võimalusest leida hingesugulane ja alustada uut elu. Aga selles miljonilinnas peab naine kuulama oma südant, õppima abi paluma ja võib-olla isegi nägema erakordsust elus, mille ta jätab seljataha…

Kirjastus Ersen, 336 lk

Ulmeklassik Ursula K. Le Guini «Lääneranniku annaalide» tsüklit on võrreldud kirjanikule kuulsuse toonud «Meremaa triloogiaga». Fantaasiamaailmas toimuva loo peategelasteks on tüdruk, kes suudab suhelda loomadega, ning poiss, kelle «anniks» on võime pilguga tappa ja hävitada. Mõne perekonna pärandatav and on võime liigutada maad või kutsuda esile tuld, teisel jälle võime tekitada haigusi, aheldada mõistust või väänata jäsemeid ning klannid elavad pidevas hirmus, et üks võib oma võluvõimeid teise vastu kasutada. Peategelased Gry ja Orrec, kes tunnevad üksteist juba varasest lapsepõlvest, otsustavad oma ande mitte kasutada, tüdruk keeldub loomi jahilistele ette ajamast ning poiss pilguga kurja tegemast. Noored satuvad omavahel vaenutsevate klannide konflikti keskmesse ning romaan lahkab täiskasvanuks saamise, võimu ja vastutuse, võimukuritarvituste ja vägivalla, orjanduse ja naiste rolli ühiskonnas. Noored tegelased seisavad pidevalt silmitsi valikutega, mis ei ole neile sugugi mugavad.

Kirjastus Fantaasia, tõlkinud Triin Loide, 160 lk

Võluv ja elujaatav järg New York Timesi menukile, romaanile „Maja taevasinise mere ääres”.

Üks maagiline perekond. Kaks pühendunud eestkostjat. Kuus ohtlikult andekat last.

Arthur Parnassus on maagiliste laste orbudekodu juhataja ühel kummalisel saarel, abiks tema elu armastus Linus Baker. Ja koos on nad valmis kõigeks, et kaitsta oma erilisi ja vägiseid hoolealuseid.

Aga kui Arthur on sunnitud andma avalikke ütlusi oma hämara mineviku kohta, leiab ta end olukorrast, kus peab võitlema nende eest, kes tema hoolde usaldatud. Ühtlasi on see ka võitlus parema tuleviku nimel, mille kõik maagilised olendid on ära teeninud. Kui nende koju tuleb uus laps – selline, kes nimetab end koletiseks –, teab Arthur, et nad on jõudnud murdumispunkti. Väljakutseid tuleb kõigist suundadest ja neile vastu astudes võib nende püsimatu perekond kas tugevamaks saada … või laguneb koost kõik see, mida Arthur nii väga armastab.

„Kusagil kaugel mere taga” on järg romaanile „Maja taevasinise mere ääres”. See on südamlik lugu kuuluvusest, identiteedist ja endale valitud perekonnast.

Kirjastus Rahva Raamat, tõlkinud Bibi Raid, 512 lk

18 anglo-ameerika juttu klassikalise õuduskirjanduse kuldajast. Kummitused, vampiirid, aga ka zombid, hullud teadlased, õudused merel, kohutavad kultused ja veidrad sektid, mõrtsukalik floora ja fauna ning isegi aeg-ruumsed nihked.
Autorite valik on esinduslik, olgu tegu siis õuduskirjanike või autoritega, kes vaid aeg-ajalt mõne võimsa õudusloo kirjutasid. H. P. Lovecraft, Bram Stoker, H. G. Wells, Robert Louis Stevenson, Edith Wharton, Arthur Conan Doyle, Jack London ja Robert E. Howard – kui nimetada vaid kõige kuulsamaid.
Tuleb tõdeda, et eestikeelne «õuduskirjandus» pole vast parim termin, aga teist meil pole. Sõna «õudus» tekitab võhiklikul või kiuslikul lugejal tunde, et tal peaks lugedes kohutav hirmutunne peale tulema. Vale puha! Õudne on juttude tegelastel, kes kõike toimuvat peavad läbi elama. Ja kui lugeja püüab emotsionaalselt kaasa elada, sättida end tegelastega samale lainele, siis saab ka tema oma õuduse-hirmu. Elamus saab sündida vaid lugeja aktiivsel kaasalöömisel, aga eks nii ole igasuguse kirjandusega ja kunstiga üldisemalt.

Kirjastus Gururaamat, tõlkinud Silver Sära, 380 lk