Ulme.ee

Vaata, seal näen ma oma isa
Vaata, seal näen ma oma ema, oma õdesid ja vendi
Vaata, seal näen ma oma hõimu vereliini alguseni välja
Vaata, nad kutsuvad mind, et ma võtaksin sisse oma koha nende hulgas
Valhalla kodades, kus vaprate päralt on igavene elu!

Kirjastuselt Fantaasia ilmus 14. raamat sarjast “Sündmuste horisont”. Selleks on Michael Crichtoni “13. sõdalane”.

See raamat kandis algselt pealkirja “Laibaõgijad”, kuid pärast selle põhjal tehtud üsna tuntuks saanud filmi “13.sõdalane” linastumist 1999 aastal (Antonio Banderasega peaosas) on ka raamatut nii nimetatud.
Seda lugu võiks nimetada “Beowulfi” mänguliseks versiooniks – aluseks on võetud reaalselt eksisteerinud inimese, ibn Fadlani retke kirjeldus ja sellele lisatud viikingite karm sõda tundmatu ähvardava hõimuga.
Eesti lugejale juba tuntud autorile (“Andromeda”, “Sauruste park”) omaselt on tegemist detailideni läbimõeldud ja väga köitvalt kirja pandud looga.

Arvustused Ulmekirjanduse BAASis

14-12-2009

Lisas: Iris Jeletski

Kas teate, et:
* NASA on kamp idioote, kes tahavad primaate plekkpurgis Marsile saata,

* valitsus pole võimeline aru saama millestki, mida ta maksustada ei suuda,

* pikalainelise infrapunakiirguse leke galaktikas M31 võib tähendada, et seal on kuni 70% mõtlevat ainet

* iga päev toovad naised ilmale 50 000 last, mis vastab arvutusvõimsusele 10 astmes 23 MIPS (miljonit käsku sekundis).

Kirjastuselt Fantaasia ilmus Charles Strossi “Accelerando”, 15. raamat sarjas “Sündmuste horisont”.

Accererando on tegelikult kiirenevat tempot tähistav muusikatermin.

“Accelerando” raamatuna on näide sellest, et pöörased ideed ei ole kirjandusest otsa saanud.

Lähitulevikust alguse saav lugu üritab vaadelda, mis juhtub, kui arvutustehnika areng jätkub veel kiiremas tempos kui siiani. Kui inimkonna arvutusnälja rahuldamiseks saadetakse kosmosesse vabalt hõljuvaid isepaljunevaid protsessoreid (sellist kontseptsiooni nimetatakse mõnikord von Neumanni konstruktoriteks), võib juba selle sajandi teisel poolel tekkida olukord, kus intellektivahe meie ja sellise koosluse vahel on suurem, kui meie ja ümarussi vahel…

Arvustused Ulmekirjanduse BAASis

14-12-2009

Lisas: Iris Jeletski

Kui kõik ruumi-, aja-, mateeria- ja eksistentsiteemalised küsimused on saanud vastused, jääb meid kummitama üksainus küsimus: “Kuhu me täna sööma läheme?”

Kirjastus Eesti Päevaleht on välja andnud Douglas Adamsi viieosalise triloogia teise osa “Universumi lõpu restoran”. Tõlkinud Kati Metsaots.

“Universumi Lõpu restoran” pakub ülima gurmee-elamuse ja ometi kord ei järgne sellele hommikut, mille pärast peaksid süümepiinu tundma. Arthur Denti kosmoseodüsseia viib lugejad korraliku eine otsingul aja lõppu. Selle käigus saab kogemata ära muudetud ka kogu inimsoo tulevik…
Douglas Adamsi tegi maailmakuulsaks BBC raadiosaade “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas”, millele järgnesid bestselleriks saanud raamatud, telesari, näidend, arvutimäng, film ja saunalina. Algupärases triloogias on veel ilmunud esimene osa “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” ja kolmas osa “Elu, universum ja kõik”.

Arvustused Ulmekirjanduse BAASis

11-12-2009

Lisas: Iris Jeletski

Stephanie Meyeri “Videviku” saaga austajate meeleheaks on kirjastuselt Pegasus ilmunud sarja neljas osa “Koidukuma”. Tõlkinud Marge Paal.

Olla pöördumatult armunud vampiiri tähendab Bella Swani jaoks ohtlikult teravdunud reaalsuses põimunud fantaasiat ja õudusunenägu ühekorraga. Lõõmav kirg Edward Culleni vastu kisub teda ühes, sõprus libahunt Jacob Blacki vastu teises suunas, on Bellal selja taga tormiline aasta täis kiusatust, kaotusi ja püüdlusi jõuda murdepunktini. Tema otsus, kas ühineda sünge, kuid lummava surematute maailmaga või jääda truuks inimese-elule, on muutunud niidiks, mille küljes ripub kummagi hõimu saatus.
Nüüd, kus Bella on oma otsuse teinud, vallanduvad ootamatud sündmused, mis võivad kaasa tuua hoomamatuid tagajärgi. Kas tõesti võivad Bella elu lõimed – mis algasid “Videvikus” ning said segi paisatud ja lõhki kistud “Noorkuus” ja “Päikesevarjutuses” – just nüüd, kus need on viimaks ometi valmis paranema ja kokku kasvama, hoopis igaveseks hävida?
“Koidukuma”, hämmastav ja kauaoodatud lõpp “Videviku” saagale heidab valgust selle miljoneid lummanud romantilise loo saladustele ja tagamaadele.

Arvustused Ulmekirjanduse BAASis

07-12-2009

Lisas: Iris Jeletski

Kirjastuselt Eesti Päevaleht on ilmunud Leo Kunnase “Gort Ashryni” II osa. Romaani esimene osa sai 2009. aastal ulmeauhinna Stalker. 02-12-2009

Lisas: Iris Jeletski

Eesti kirjanduses on seniajani ebaproportsionaalselt vähe zombisid ehk siis ebasurnuid, kes kas osavate surnumanajate tahtel või mingite salapäraste loodusnähtuste mõjul hauast välja ronivad – selle tühimiku on nüüd täitnud Maniakkide Tänav oma verd tarretama paneva raamatuga “Surmakarva”. Välja andnud kirjastus Varrak.

Autor on kohalikele ulmesõpradele tuntud juba üle kümne aasta. 90ndate lõpus ilmunud mitu novelli kuulutasid omanäolise ja tugeva autori sündi. Esimene pöördumine pikema žanri poole tõi kaasa äramärkimise 2000. aasta romaanivõistlusel teosega „Minu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“, mille Eesti fantaasiakirjanduse austajad väga hästi vastu võtsid.

30-11-2009

Lisas: Iris Jeletski

Kirjastuselt Tänapäev on ilmunud Suzanne Collinsi romaanitriloogia esimene osa “Näljamängud”. Triloogiat on menu poolest võrreldud Stephenie Meyeri “Videviku” sarjaga ning sellestki tehakse juba filmi. “Näljamänge” on tõlgitud ligi 40 keelde ja sellest on saanud rahvusvaheline fantasy-bestseller. Tõlkinud Evelin Schapel.

Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse eetris. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel.

Tunnustatud kirjanik Suzanne Collins on oma uue romaanitriloogia esimesse osasse põiminud võrdses annuses pinevust, filosoofiat, seiklusi ja romantikat.

26-11-2009

Lisas: Iris Jeletski

Ilmus Douglas Adamsi viieosalise triloogia esimene seiklus. Kirjastus Eesti Päevaleht.

Ühel neljapäeva pärastlõunal hävitatakse ootamatult planeet Maa, et teha ruumi uuele hüperkosmost läbivale kiirteele. Samal ennelõunal oma maja lammutamise üle elanud Arthur Denti jaoks on see juba liig mis liig. Paraku on nädalalõpp alles ees ja Galaktika osutub väga suureks ja põrutavaks…
“Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” sai kohe pärast ilmumist kultusliku menu osaliseks. See pani aluse vaimukale ja aukartuseta raamatusarjale, mille mällusööbivate tegelaste Arthur Denti, paranoidse androidi Marvini, Zaphod Beeblebroxi ja muidugi vogonite seiklusi hinnatakse tänini üle maailma.
Douglas Adamsi tegi maailmakuulsaks BBC raadiosaade “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas”, millele järgnesid bestselleriks saanud raamatud, telesari, näidend, arvutimäng, film ja rätik. Algupärases triloogias on ilmunud veel raamatud “Universumi Lõpu restoran” ja “Elu, universum ja kõik”.

Arvustused Ulmekirjanduse BAASis

26-11-2009

Lisas: Iris Jeletski

Kirjastuselt Fantaasia ilmus järjekordne raamat sarjast „Sündmuste horisont”: Isaac Asimovi romaan „Alasti päike” („Naked Sun”, 1957). See on teine romaan, milles tegutsevad Eljah Baley ja tema robotpartner R. Daneel Oliwaw.

Järjekordne mõrvajuurdlus kisub Teraskoopas – turvaliselt suletud Maa linnas – elava detektiiv Baley Solariale, kõige viimati asustatud kolooniasse, kus elab 20 000 inimest ning 200 000 000 robotit. Solaria elanikud muide leiavad, et 20 000 planeedi kohta on paras arv ja sajandid sellist elu on viinud selleni, et nad füüsiliselt kogu elu jooksul mitte kunagi, mitte mingis olukorras ei kohta teist inimest (kui lapsepõlv ja oma abikaasa välja arvata). Inimesed elavad ülimas luksuses ja kuna sellistes oludes puudub kuritegevus, pole planeedil ka politseid…

See on muidugi vaid pealispind. „Teraskoobastest” tuttava karikatuurselt sotsialistliku, üleasustatud ja tulevikuta Maa kõrval näeme teist hoiatusmaailma – isiklikku heaolu, piiramatut individualismi ja absoluutseid isikuvabadusi fetišeerivat ühiskonda, mis kipub oma vaikses stagnatsioonis iga nurga alt mädanema.
Lisaks Asimovile omase nutikusega pinget üleval hoidvale detektiiviloole antakse lisaks üks huvitav tahk teada-tuntud robootikaseadustele ja kavandatakse inimkonna tulevikku, mis on endiselt sünge, kuid tänu õnnestunud koostööle maalaste ja välisilmlaste vahel hakkab tasapisi heledamaid toone omandama.

Arvustused Ulmekirjanduse BAASis

17-11-2009

Lisas: Iris Jeletski

„Mõned tähelepanekud Päikesel toimuvate tuumareaktsioonide kohta”

Niisugust pealkirja kandis meie päevil avaldatud dokument, mis kuulutas Maale hukku – aastal 3600±75 muutub Päike noovaks…

Kirjastus Fantaasia andis sarjas „Sündmuste horisont” välja Arthur C. Clarke’i „Kauge Maa laulud”.

Inimkond otsustas püsima jääda. Kolmanda aastatuhande lõpupoole hakati välja saatma seemiklaevu. Umbes 1/10 valguse kiirusega läbisid need teinekord sajandeid võtva tee mõne elukõlbliku planeedini, kus siis robotsüsteemid kasvatasid kaasavõetud DNA baasil esimese generatsiooni.

Napilt enne lõppu aga õpiti Maal kasutama vaakumienergiat ja viimastel Maa inimestel, keda tolleks hetkeks vaid mõni miljon järel oli, avanes võimalus põgeneda.

Nii jõuabki ühel päeval Thalassa, umbes 700 aastat tagasi (aastal 3109) asustatud planeedi orbiidile laev Maalt. Teel uue kodu poole – sinna on veel 300 aastat lennata – tuleb uuendada laeva ninas asuvat jääkilpi ja ühtlasi kasutakse juhust, et uurida, mis Thalassast saanud on, sest vulkaanipurse hävitas 400 aastat tagasi planeedi elanike kaugsaateantenni ja nad pole seda veel parandama vaevunud. Üheks lühikeseks aastaks ristuvad tolle paradiisliku planeedi inimeste ja viimaste maalaste teed.

Nagu enamik autori teoseid, paistab ka käesolev silma suurepärase tehnilise läbimõelduse poolest. Lühikeste ja kohati ehk liigagi nappide kirjeldustega suudab ta luua võimsa ja meeldejääva pildi neist uutest maailmadest ja Maa viimastest päevadest.

Sir Arthur C. Clarke – võib-olla maailma kuulsaim ulmekirjanik sündis 16. detsembril 1917 aastal Mineheadis, Somerseti maakonnas Inglismaal ja suri 19. märtsil 2008 aastal oma kodus Colombos, Sri Lankal, kus ta elas suurema osa oma elust (alates aastast 1956). Ta on avaldanud üle 80 raamatu. Eesti keeles on autorilt seni ilmunud kuus romaani ja suurel hulgal jutte.

Arvustused Ulmekirjanduse BAASis

17-11-2009

Lisas: Iris Jeletski

Kirjastuselt Varrak on ilmunud teine raamat Lois McMaster Bujoldi Vorkosigani sarjast: “Barrayar”. Tõlkinud Kaur Sinissaar.

Oma esimeses tuleproovis juhtis Cordelia Naismith kaptenina üksikut Beeta ekspeditsioonivägede laeva missioonil, mille eesmärk oli hävitada vaenlase armaada. Kogenud pettust keset pettust, reetmist keset reetmist, oli ta sunnitud sõlmima separaatrahu oma peamise vastase lord Aral Vorkosiganiga – mehega, keda kutsuti Komarri lihunikuks – ning sündmuste käigus oma koduplaneedi maha jätma ja võtma vastu leedi Vorkosigani tiitli tema planeedil.
Väsinud võitlusest ja reetmistest, on Cordelia valmis end vaikselt sisse seadma ja nautima rahulikku elu, mida segaksid vaid üksikud tseremoniaalsed kohustused, mille täitmist leedi Vorkosiganilt oodatakse. Ent kui keiser sureb, saab Aralist Barrayari laps-troonipärija kaitsja – seega ühtlasi ka tipptehnikaga varustatud palgamõrtsukate märklaud keset dünastiatevahelist kodusõda, mis kipub meenutama Maa pimedat keskaega, kuid mida peetakse kõige uuema biosõjatehnika abil. Ei Aral ega Cordelia osanud arvata, millist rolli mängib nende enne sündi mürkgaasiga kahjustada saanud laps Barrayari verises pärandis.

Arvustused Ulmekirjanduse BAASis

16-11-2009

Lisas: Iris Jeletski

Kirjastus Pegasus on välja andnud Tamur Kusnetsi “Hundipäikese aja” II osa “Vaen võtab verejälje”.

Huvi Suure Rahvasterändamise vastu on kihutanud kirjanikku looma lugu, milles põimuvad salanõu, vägivald ja truudus suguvõsa heale nimele. “Vaen võtab verejälje” jätkab Ballimar Kimbrungi saagat, milles salakavalus viskab maolookeid, kuuvalgus helkleb kalgil terasel ja teadmine oma terasest sunnib peale raskeid valikuid.

Arvustused Ulmekirjanduse BAASis

16-11-2009

Lisas: Iris Jeletski

Kirjastuselt Varrak ilmus George R. R. Marini “Fevre’i unelm”. Tõlkinud Juhan Habicht.

Romaan algab sellega, et ühe Saint Louisi hotelli restoranis kohtuvad 1857. aastal kaks meest. Lühem ja paksem on elu jooksul töötanud end parvepoisist laevafirma omanikuks, kuid loodusõnnetuse tõttu on kogu tema firmast järele jäänud vaid üks vana ja kehvake laev. Teine mees on kõhn ja kahvatu ning tulnud just Inglismaalt. Ta tahaks hakata esimese mehe laevafirma osanikuks: tema poolt raha uue laeva jaoks ja teiselt poolt siis kogemused. Äripartnerid on erinevad, usaldus ei ole lihtne tekkima, aga kui viimaks tekib, hakkavad juhtuma asjad, milleks kumbki neist valmis ei ole…
Sageli tutvustatakse seda romaani piltlikult kui Mark Twaini ja Bram Stokeri kirjanduslikku kohtumist. Sisuliselt on see eeskätt aga ühe laeva lugu – ajast, mil Mississippil kihutas tuhandeid rataslaevu. “Fevre’i Unelm” võinuks saada kiireimaks nende seas, kui mitte…

Arvustused Ulmekirjanduse BAASis

09-10-2009

Lisas: Iris Jeletski

Kirjastuselt Fantaasia on ilmunud Roger Zelazny Amberi kroonikate kuues raamat “Hukatuse kaardid”. Tõlkinud Juhan Habicht. Sarja “Sündmuste horisont” 11. raamat.

Oli kolmekümnes aprill ja jälle olin ma sattunud surmaga silmitsi. Ikka veel polnud mul õnnestunud kohtuda isikuga, kes mängis mu eluga. S oli jälle kaasanud vastiku täidesaatja. Ja see polnud mitte tavaline koer, kelle ma tapsin. Ning kaardid…kust oli Julia need saanud ja miks oli ta tahtnud need mulle anda? Kaardid ja koer viitasid võimalustele, mida polnud kaugeltki mitte igaühel.

Arvustused Ulmekirjanduse BAASis

04-10-2009

Lisas: Iris Jeletski

Aasta 2041 – esimesed globaalsed tolmutormid; 2050 – Viimase sõja esimene lask; 2052 – esimene taud…

Kirjastuselt Varrak on F-sarjas ilmunud Bernard Becketti „Loomine”. Tõlkinud Kristjan Jaak Kangur.

14-aastane Anax usub, et tema teadmised ajaloost on head. Parem oleks – ta seisab kolme Eksamineerija ees ning tema viietunnine eksam on just alanud. Kui ta eksami hästi sooritab, võetakse ta vastu Akadeemiasse – elitaarsesse institutsiooni, mis valitseb tema utoopilist ühiskonda. Kuid nende viie tunni jooksul hakkab Anax aimama, et tegelikkus pole kaugeltki nii lihtne, kui ta on seni arvanud… Taudist laastatud postapokalüptilises maailmas lahti rulluvas jutustuses põimuvad filosoofilised küsimused tehnoloogia arenguga. Kui võimekas võib olla tehisintelligents? Mis on teadvus? Mis teeb meist inimesed? Uusmeremaalane Bernard Beckett (s 1967) on tuntust kogunud nii romaani- kui ka draamakirjanikuna. Mõlemat žanri osavalt ühendav „Loomine“ on tema kaheksas, mitmeid kirjandusauhindu võitnud romaan.

30-09-2009

Lisas: Iris Jeletski