Märtsikuu Loomingus on ilmunud möödunud aasta proosaülevaated – sel aastal esimest korda eraldi romaani ja lühiproosa kohta.
Romaaniülevaates märgib Märt Väljataga, et ta suutis umbes 130-st romaanist läbi lugeda veidi üle 50. Mõne lausega on tutvustatud Maniakkide Tänava “Newtoni esimest seadust”. Rubriigis “Grotesk ja ulme” on lühidalt mainitud Mikk Pärnitsa “Musta mäge”, Kersti Kivirüüda “Deemonitaltsutajaid”, Joel Jansi “Tondilaternat” ja Margaret Kalmu “Poolpärist”. Veidi pikemalt on peatutud Peeter Helme “Haakristil ja ajarelval”, mida Väljataga hindab kättepuutunud ulmeromaanidest “kõige meisterlikumaks”. Paavo Matsini “Kongo tangot” nimetab ülevaate koostaja “metamorfoosromaaniks”. Väljataga ütleb, et ulmeromaane oli vähemalt 6, koos noortele mõeldud fantaasiaromaanidega poole rohkem. Veel paari romaani puhul vihjab autor ulmelisusele, mis minu meelest siiski kaheldav – Mari Tammari “Hundihüüdja” ja Kaur Riismaa “Väike Ferdinand” (viimast nimetatakse alternatiivajalooliseks).
Lühiproosa ülevaates nimetab Made Luiga (Mudlum) “maagiliseks” Lauri Sommeri juttu “Kureneiu” ja “üleloomulikuks” Ave Taaveti juttu “Aadu saladus”. Veidi on kirjutatud Taavi Eelmaa jutust “Külm Rubedo”, mille puhul on mainitud, et selle kohta “Eesti ulmekogukond avaldas põlastust”. Loomingu ulmenumbrist saavad kiitvaid sõnu Veskimehe ja Kristjan Sandri jutud. Pikemalt on peatutud Täheajal nr 18, kus Jaagup Mahkrat on nimetatud Mahtraks ja tagapool pandud tema õigesti kirjutatud nimi jutu pealkirja osaks. Sarjata saab Miikael Jekimov). Mart Sanderi jutukogu “Kõhedad muinaslood peab Made Luiga nõrgaks, ent Triinu Merese “Kuigi sa proovid olla hea” saab pigem tunnustavaid. Näib, et ülevaade on koostatud paberil ilmunud kirjanduse põhjal ja Reaktori jutte pole ette võetud.
