Tavalise toa tavalises hämaruses suitsetades tundus lihtsalt täiesti absurdsena mõte, et linnas eksisteerib olematu tänav… Nähtamatu koht… Või värav või mis iganes, ehk see, kuhu ta oli näinud Riianit suunduvat… ja kaduvat.
Kui Riiani lahkumisest möödus pooltund, viskas Sleiknir näppude vahel kustunud sigareti aknast kanalisse, riietus ja lahkus kodust, kuid mõtteid hajutada tal ei õnnestunud. Ükskõik kui palju Sleiknir end ka millelegi muule mõtlema ei sundinud, käristasid Riian ja eilne retk eesriide ja tungisid eesplaanile.
„Ilmarise tänav.” Nii oli ta lugenud sildilt. Samal hetkel oli miski ta tähelepanu endale tõmmanud ning kui ta uuesti tagasi vaatas, oli tänav juba ammu tuttava majaseinaga asendunud. Seda, et selle maja taga, mis oli osa kunagisest linnamüürist, oli ainult Kaheteistkümnes Kanal, teadis ta piisavalt hästi.
Kirjastus Fantaasia, 320 lk, 25 eurot
