Estcon 2002

 

Tekst: ENE KUUS

19.-21. juulini toimus Järvamaal Nahkmetsas Väätsa jahimajas Estcon 2002. Tegu oli viienda Estconiga, seega pisut juubelihõngulisega.

Viie aastaga on Estconi formaadis nii mõndagi muutunud: sel aastal oli üritus esmakordselt kolmepäevane, ka oli esmakordselt kavas filmiprogramm. Kokkutulekust võttis osa 53 huvilist, nende seas aukülalistena ulmekirjanikud Matt Barker ja Karen Orlau.


Reede, 19. juuli

Estcon 2002le võis tulla autoga, bussiga, taksoga, jala, häälega, jalgrattaga, tsikliga, helikopteriga, sõltuvalt võimalustest ja rahakoti paksusest. Avatud ühiskond ikkagi. Tõsi, kasutati vaid nelja nimetatud võimalust. Oot, vist ikka viit, sest on olemas fotosüüdistus hoogsal sammul lähenevast Avo Nappost.

Bussi ja häälega saabujate kohtumispaik Anna pakkus silmailu ja muidu kirevat vaatepilti maanteel mööda vuhisevatele autodele. Kirjanik Tiit Tarlap ootas transporti Paides, aga kuna esialgu kokku lepitud kohtumiskoht asus otse taksopeatuse kõrval, võttis ta seda vihjena ja nii peatuski rahva rõõmsaks üllatuseks Anna bussipeatuses takso, kust ronis välja menukirjanik ise.

Mõne aja pärast veeres kohale Atsi jeep, lastiks Ats ja Katz. Pakkis veel 4-5 inimest pluss kotid peale ja nii nad Väätsa jahimajja sõitsidki. Ka Indrek Hargla saabus vahepeal ning võttis veel paar inimest ja kola pardale. Maha jäänud lõbustasid end õllega ning lasti täiendamisega. Ootajate aeg on pikk, aga siiski-siiski, poole tunni pärast saabus taas Ats ja mahutas 8 inimest pluss kola. Väätsa jahimajja jõudis kamp kondiväänajaid suhteliselt läbipõrutatutena, aga lustakas meeleolus. Tujutõstjaks osutusid värvikad tsitaadid Gerald Durrelli surematust teosest.

Õhtu algas enese sisseseadmisega, kes majja, kes telki. Taavi jagas nimesilte, kasseeris raha ja paigutas inimesi tubadesse. Umbes kaheksa paiku tundis rahvas huvi ettekande vastu. Ja kätte ta jõudiski, pool tundi hiljem. Pealik tassis tooli mäe otsa ja nii ta siis pajatas pühale üritusele saabunuile salamõrtsukatest ja lahingupanoraamidest, ning pseudoajaloolise paleeintriigidele ja sõjapidamisele keskenduva fantasy buumist. Pärast Rauli astus Andres Mesikäpp rahva ette ja hakkas Frankensteini jälgi ajama, ehk püüdis anda ülevaadet androidiulmest kinolinal. See ettekanne oli mõeldud sissejuhatuseks järgnevale kinoseansile.

Pärast ettekannet jagunes rahvas kaheks, söömishuvilised kamina ette vorstikesi säristama ja kinohuvilised tuppa kinolina ette kaotatud horisonti («Lost Horizon») nautima. Kaotatud horisont nauditud, asuti jälgima kõrgeltmaanduja («Highlander») surematuid tegusid. Kõik see suurelt ekraanilt ja DVDlt. Keldrikorrusel tegutses alternatiivkino, kus kahest arvutist sai vaadata kõikvõimalikku haruldast kraami.

Rahvas tundis huvi mõlema tegevuse vastu ja kohati võis täheldada omnipresentsi ehk kohal viibimist mitmel pool samaaegselt. Tunti huvi nii filmide, õlle-vorsti kui ka sauna vastu. Järv aga võttis oma mudasesse embusse öised suplejad. Õhtu lõppes järgmisel hommikul. Parandati maailma ja selgitati oma vaateid elule, muu hulgas ka ulmele.


Laupäev, 20. juuli

Hommikusöök oli üllatuslikult varem valmis ja rahvas nautis hommikust kohvi keldrisaalis «Farscape» saatel.

Kavakohaselt kell 13.00 juhatas Raul Sulbi sisse kirjastuste plaanide tsükli. Ja tema suu läbi andis kirjastuse Varrak «F-sarja» peatoimetaja Krista Kaer teada ilmuvatest raamatutest. Tuleb kolm köidet Frank Herberti Düüni (esimene uuesti ja kaks järgmist), Dan Simmonsi Endymionid, viies Amber, uus Hobb, Le Guin, Pratchett ja de Lint. Küberpungi austajatele lubati William Gibsonit, Neal Stephensoni ja Sergei Lukjanenkot. Fantasy austajad saavad Steven Eriksoni, T. H. White’i ja Tolkieni leksikoni. Esimeste eestikeelsete raamatuteni jõuavad ka Walter M. Miller, Jr., J. G. Ballard ja Larry Niven. Ilmub Indrek Hargla romaan «Palveränd Uude Maailma».

Siis sai jutujärje Mario Kivistik (kirjastus Salasõna), kes lubas uut «Marduse» kogumikku sügiseks. Salasõna arvukates sarjades on tulemas Molly Browni jutukogu, Lev Veršinini ja Jack Vance’i lühiromaanid ning M. John Harrisoni romaan. Räägiti ka Jevgeni Zamjatini klassikalisest düstoopiast «Meie» ja Robert E. Howardi piktide kogust.

Järgmisena astus publiku ette Jüri Kallas, kes kõigepealt rääkis mitmest üksikust raamatust nagu näiteks kirjastuses Pegasus töös olevast Stephen Kingi kogust, aga pärast seda keskendus oma tegevusele kirjastuses Fantaasia. Sarjas «Hea tuju raamat» tulevad Arthur Conan Doyle’i ja H. G. Wellsi jutukogud — esimesest on pool ulme, teisest kõik. Fantaasia ulmesarjas on tulemas H. P. Lovecrafti ja Veiko Belialsi kogud, samuti uus Moorcock ja Marion Zimmer Bradley «Avaloni udude» teine köide. Töös on kaks antoloogiat: üks fantasylugudest, teine pisut kirjuma valikuga. Lubati ka Robert E. Howardi ülevaatekogu ning muud, millest saab rääkida siis, kui lepingud sõlmitud.

Kirjastusplaanide ringi lõpetas Raul Sulbi, kes rääkis enda tegemistest kirjastuses Fantaasia. Täpsemalt kahest tema koostatud antoloogiast. SF-juttude antoloogia «Täheaeg 1: Sädelevad uksed» sisaldab tõlketekste moodsatelt autoritelt, lisaks ka uued lood Märt Laurilt ja Kristjan Sanderilt. Õudusantoloogia «Sünged varjud 2: Saatana teener», mis lisaks uuematele ja vanematele tõlkelugudele sisaldab ka tekste Matt Barkerilt, Märt Laurilt ja Indrek Harglalt.

Kohe pärast kirjastuse plaanide paljastamist rääkisid Raul, Indrek, Mario ja Jyrka eesti ulme hiilgusest ja viletsusest. Räägiti ka, et ehk oleks kohaliku ulme taseme tõstmiseks vajalik korraldada mõni workshop. Kuigi esinejatel polnud täit üksmeelt küsimuses, et milline see hea ulme on, jõuti siiski järeldusele, et hoolimata saavutustest on arenguruumi tohutult.

Et asjale uut ja konkreetset suunda anda, siis paigutas Raul kirjanikud ühte ritta ja hakkas näpuga näidates aru pärima, et miks ja kuidas. Oma sõnul tahtis tekitada pinget ja provotseerida. Ning solvata. Eriti hästi tal see viimane välja ei tulnud.

Kui Raul oli provotseerimise lõpetanud, saabus aeg lõunat süüa. Hetk vabaks suhtluseks ja raamatumüügiks.

Umbes kuue paiku istusid rahva ette aukülalised Karen Orlau ja Matt Barker ning erikülaline Tambet Tamm. Raul usutles Barkerit ja Tamme, Katzi küsitlemine jäi Jyrka hooleks. Rahvas küsis samuti.

Programm jätkus teemaga «Quo vadis, Estcon?». Raul tahtis rahva arvamust ja pakkus ka omaltpoolt võimalusi Estconi huvitavamaks muutmisel. See teema muutus siiski rohkem mokalaadaks ning asjalikku tagasisidet tuli vähe — ju siis ollakse praeguse olukorraga rahul?

Stalkerite tseremoonia juhatas sisse möödasõitva rongi hääl, mida aga kahjuks väga kuulda polnud. Eesti Ulmeühingu president Ants Miller kuulutas välja võitjad. Kõigepealt anti aga hilinenult auhind Karen Orlaule, kes sai lõpuks kätte Stalkeri parima 2000 aasta lühijutu «Rannahiidsed» eest. Edasi läks tseremoonia siis 2001. aasta parimatega. Tõlkeromaani kategoorias võitis ülekaalukalt Roger Zelazny romaan «Üksildane oktoobriöö» (kirjastus Varrak). Parimaks kogumikuks tunnistati Norman Spinradi «Suur lõõsk» (kirjastus Skarabeus), samas raamatus ilmunud «Katkuaastate päevikud» sai parimaks tõlkejutuks. Parimaks algupäraseks raamatuks sai suure edumaaga Indrek Hargla «Pan Grpowski üheksa juhtumit». Parimaks algupäraseks jutustuseks sai Marat Faizijevi «Väendru», rahva ette astus ning auhinna sai kätte hoopis Indrek Hargla, kes rääkis sellest, kuidas teda huvitas, et kas ta ka muu nime all võidab. Algupärase lühijutu kategoorias pälvis üllatusvõidu Erkki Kõlu naljalugu «Õnn kaalule, vana!».

Kohe pärast tseremooniat rivistas Taavi rahva ühispildiks jahimaja ette. Tulemus oli jahmatavalt hea, eriti filmilõik.

Ametlik pool läbi, asusid kokkutulijad õhtusöögile. Kes säristas vorsti, kes tegeles kaartidega. Filmiprogramm nägi ette animet. Shrek naerutas rahvast maja sees ja majast väljas vestlesid asjalikud inimesed asjalikest asjadest. Sarnaselt eelmisele õhtule võis igaüks valida, kas ühineb seltsieluga või vaatab filmi. Kõige hilisemad õhtulised kustusid hilisel hommikutunnil.


Pühapäev, 21.juuli

Hommik oli unine ja umbes sama uniselt jõi rahvas kohvi keldrisaalis.

Estcon 2002 lõpuettekande au oli Jyrkal, kelle teemaks oli: «Näiliselt teisejärguline». Juttu tuli näiliselt mitteoriginaalsest ulmest ehk siis teostest, mis kasutavad teiste autorite poolt väljamõeldud tegelasi ja maailmu. Unine rahvas ärkas vähehaaval ellu. Esitati isegi küsimusi.

Raul alustas ja Raul lõpetas selleaastase Estconi. Tema sõnavõtt ja rahva teelesaatmine kõlas epitaafina. Kel kõrvad on, see kuulgu…

Ilm kiskus vihmale ja aeg oli telgid kokku pakkida ning lahkuda. See osa rahvast, kes ei olnud end mõnele autole smugeldanud, ootas oma äraviskamist Anna bussipeatusse. Vahepeal käis Raul suplemas. Käis ja kiitis.


Estcon 2002 ülevaade ja komenteeritud fotogalerii.

« 1 kohta 7 »

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.