Parima ulmeraamatu kategooria

Möödunud kalendriaasta jooksul ilmunud 25st ulmeraamatust tuli välja valida kolm parimat ning seada nad paremusjärjekorda, kusjuures kolmandale kohale jäänu sai ühe, teise koha omanik kaks ja esimeseks tulnu kolm punkti. Arvamusi laekus 48lt fännilt ning punkte sai kokku 15 raamatut. Esimeseks tulnud raamatu tõlkis Urmas Alas.

1. Frank Herbert «Düün» (Dune) (Varrak) 83 punkti
2. Roger Zelazny «Valguse Isand» (Lord of Light) (Elmatar) 51
3. Stephen Baxter «Ajalaevad» (The Time Ships) (Varrak) 24
4. Terry Pratchett «Võlukunsti värv» (The Colour of Magic) (Varrak) 22
5. Arkadi Strugatski & Boriss Strugatski «Inetud luiged» (Gadkie lebedi) (Varrak) 20
6. Harry Harrison «Surmailm I» (Deathworld I) (Varrak) 19
7. J. R. R. Tolkien «Sõrmuse vennaskond» (The Fellowship of the Ring) (Tiritamm) 17
8. J. R. R. Tolkien «Kaks kantsi» (The Two Towers) (Tiritamm) 15
9. Clifford D. Simak «Libahundi printsiip» (The Werewolf Principle) (Kupar) 14
10. William Gibson «Neuromant» (Neuromancer) (Metsarada) 13
11. Veiko Belials «Ashinari kroonikad» (Varrak) 8
12. Harry Harrison «Ajamasina saaga» (The Technicolor Time Machine) (Metsarada) 3
13. Urmas Alas «Plahvatus» (Kupar) 2
14.-15. Nikolai Baturin «Apokalüpsis anno Domini… » (Eesti Raamat) 1
14.-15. Stephen King «Carrie» (Carrie) (Vaba Maa) 1

Tulemusi kommenteerides võiks märkida suur vahet esimese ja teise ning teise ja kolmanda koha vahel. Kuigi kolmanda koha saavutanud Baxteri romaan «Ajalaevad» sai vaid 2 punkti enam neljandaks jäänud Pratchettist, kinnitab ta kindlat kolmandat kohta tõik, et Baxteri raamat sai fännidelt ainult maksimumhindeid.

Parima algupärase ulmejutu kategooria

Zhüriiliikmetele anti hindamiseks möödunud aasta jooksul perioodikas ilmunud 34st jutust välja valitud 7 finalisti ning iga zhüriiliige pidi kõik 7 teksti paremusjärjekorda seadma. Punkte said lood vastavalt esikohale pandu 7, teise koha omanik 6 jne.

Zhürii otsus:

1.Tiit Tarlap «Vihkamise suund» («Pärnu Postimees», nr. 133-157, 1997) 34 punkti
2. Tiit Tarlap «Kaduviku paladiinid» («Pärnu Postimees», nr. 20-58, 1997) 24
3.-4. Veiko Belials «Igavene mets» («Mardus» 4/97) 21
3.-4. Marek Simpson «Koletis» («Mardus» 1/97) 21
5. Matt Barker «Lõbustuspark» («Mardus» 5/97) 18
6. Urmas Alas «Elumõõtja» («Horisont» 7/97) 14
7. Lew R. Berg «Kõrvalepõige» («Mardus» 3/97) 8

Kommentaariks niipalju, et zhüriiliikmeteks valiti teadlikult suhteliselt suure (võõrkeelse) lugemusega fännid, mistõttu nad tekstidesse üsna kriitliselt suhtusid. Samas oli zhürii üksmeelne selles, et Tiit Tarlapi tekstid on teistest paremad. «Vihkamise suuna» panid esikohale 4 zhüriiliiget, viiendal oli ta «Kaduviku paladiinide» järel teisel kohal.

Zhürii liikmete eelistused:

Pikemaid kommentaare saatsid Andri, Jürka ja Wõrokas.

«Vihkamise suund»
Selle jutu liidripositsioonis ei kaheldud. Jürka kiidab hästi väljatöötatud maailma, detaile, tegelasi, ootamatuid süzheepöördeid. Wõrokale meeldis elav dialoog, pisut pingul tundus talle olevat autori keelekasutus, küll tundus talle aga, et autorit kängitseb ja pressib kokku lühijutuvorm, ta soovitab romaani suunas vaadata. Andrile meeldis rohkem loo esimene pool, lõpp tundus liiga kiirustatuna tehtud.

«Kaduviku paladiinid»
Andri meelest hästi väljapeetud kriminaalsüzheega kolme musketäri lugu. Ta pakub välja, et autor võiks seda teksti vaadata kui proloogi pikemale romaanile. Wõroka meelest on tekst liiga sirgjooneline, dialoogki pole päris «Vihkamise suuna» tasemel. Jürka meelest on tegu hea materjaliga, mida autor pole aga adekvaatselt kasutada osanud.

«Igavene mets»
Andri arvab, et tegu on halvaks läinud klisheekonserviga. Tema meelest on autor püüdnud järgi aimata karmide meeste rinderomantikat, lugu on vahest «Surmailma» vaimustuse mõju all kirja pandud. Oma ideed puuduvad. Andri meelest oskab autor kirjapulgaga nii enam-vähem ümber käia. Jürka meelest on tegu suht professionaalselt kirjapandud ulmelooga, mis midagi uut ei paku ja kuhugi välja ei jõua, jutu päästvat aga hea kirjanduslik tase. Wõrokas leiab, et tekst on hall. Samuti märgib ta, et on analooglisi tekste inglise ja vene keeles neelanud tosinaid. Ta arvab ka, et Belials suudab paremini.

«Koletis»
Jürka meelest üllatuslik tekst sellelt autorilt, Wõrokas arvab, et jutt tavaline ja kisub stambiks. Andri meelest on tegu loogilise ja korralikult kirja pandud plagiaadiga (Bradbury «Zero Hour»). Ta küsib retooriliselt, kas peab igaühel ikka selline lugu ette näidata olema?

«Lõbustuspark»
Andri meelest autor tahab väga kirjutada, aga ei oska veel. Loosse on proovitud mahutada kõike, mis autor horrorist teab, tulemuseks on aga ülepakutud maitsetu rosolje. Samas meeldib talle puänt ja õõvane lõbustuspargi kirjeldus. Ta avaldab lootust, et autori parimad tekstid on ehk veel ees. Jürka meelest on tegu stiilse ja moodsa linnaõudukaga, mis Eesti mastaabis olla suisa originaalne. Tundes aga autori teisi tekste, ütleb ta, et see jutt jääb pisut väetiks. Wõrokale meeldis selle suht lihtsa jutu foon. Tema punktid näivadki olevat tulnud teatud nostalgiast. Ta küsib ainult, et miks on tegevus viidud Vanale Heale Inglismaale. Nõukogude Eesti provintsilinnake sobiks ju ideaalselt.

«Elumõõtja»
Andri kiidab seda, et autor ei karda eestlasest peategelast, samuti ebaharilikku tegevuskohta. Jutt olla kirjutatud osavalt ja realistlikult. Samuti kiidab ta mõistujutu vormi. Lõpp on ta meelest aga lame ning kogu tekst meenutab kahtlaselt Heinleini «Life-Line’i». Teda häirib veel jutu eemalseisev-vabandav toon. Jürka meelest pole tekstile midagi ette heita, aga ka kiitmiseks ei näe ta põhjust. Wõroka meelest ei valda Alas absoluutselt dialoogi. Jutt meenutab talle külateatrit, kus tehakse surematut draamat, on kirgede möllu, sisemist põlemist, pinget, mille sõnu aga külateatri amatöörid tuima näo ja kuiva häälega paberilt maha loevad.

«Kõrvalepõiget»
Iseloomustab Andri sõnadega haisev sitt. Jürka ei suutnud loost mingit mõtet leida, kuigi luges teksti kolm korda! Wõroka meelest on taas tegu kõva keskmisega, millele midagi ette heita ei saa. Tekst olla jälle kole tuttav. Kõik see on juba kuskilt nii mitu-mitu korda loetud…

Raul Sulbi & Taavi Tuvikene
4. august 1998