24. juulil anti Estcon ’99 raames välja eesti ulmeauhind Stalker. Auhinna võitjad selgusid fänniküsitluse käigus. Küsitluse eduka laabumise nimel tegi pisut eeltööd nominatsioonikomisjon Raul Sulbi juhtimisel, elimineerides raamatukategoorias ulmekirjanduse ääremaile jäävad teosed ning valides algupäraste juttude kategooriates välja viis finalisti.
Küsitluses osalejad pidid igas kategoorias reastama viis paremat, jutustuse kategoorias võis piirduda kahe ja lühijutu kategoorias kolme paremaga, sest algupärased tekstid pole võrdselt hästi kättesaadavad. Hindajate arv kategooriate lõikes on erinev seetõttu, et kõik vastajad ei hinnanud kõiki kolme kategooriat. Alljärgnevalt on toodud lõplik järjestus.
Parim raamat
Kandideeris 15 romaani, neist hääli sai 13. Hääletajaid oli 27. Võitnud romaani tõlkis Mario Kivistik.
1. Dan Simmons «Hyperion» (Hyperion; 1989) (Varrak) 106
2. Robert A. Heinlein «Nukkude isandad» (The Puppet Masters; 1951) (Elmatar) 48
3. Terry Pratchett «Fantastiline valgus» (The Light Fantastic; 1986) (Varrak) 41
4. Iain M. Banks «Mõtle Phlebasest» (Consider Phlebas; 1987) (Varrak) 40
5. Norman Spinrad «Terasunelm» (The Iron Dream; 1972) (Skarabeus) 36
6. Robert Silverberg «Aja maskid» (The Masks of Time; 1968) (Elmatar) 35
7. Harry Harrison «Surmailm II» (Deathworld 2; 1964) (Varrak) 32
8. J. R. R. Tolkien «Kuninga tagasitulek» (The Return of the King; 1955) (Tiritamm) 27
9. Douglas Adams «Universumi Lõpu restoran» (The Restaurant at the End of the Universe; 1980) (Olion) 17
10. John Saul «Blackstone’i varjud» (The Blackstone Chronicles; 1997) (Ersen) 8
11. Mary Stewart «Kristallkoobas» (The Crystal Cave; 1970) (Olion) 6
12.-13. Peter Ackroyd «Hawksmoor» (Hawksmoor; 1985) (Varrak) 4
12.-13. Angela Carter «Õhtud tsirkuses» (Nights At the Circus; 1984) (Varrak) 4
C. S. Lewis «Imetegija õepoeg» (The Magician’s Nephew; 1955) Logos
Lars-Henrik Olsen «Erik Inimesepoeg» (Erik Menneskeson; 1994)
Dan Simmonsi romaani «Hyperion» võit oli ülekaalukas: 24 hindajast 16 andsid talle esikoha, vaid kolm inimest ei leidnud romaanile kohta viie parima hulgas. Teistest enam hinnati ka Robert A. Heinleini romaani «Nukkude isandad», millele oma edetabelis andsid koha 19 vastajat. Võrdluseks niipalju, et kolmanda koha raamatut hinnati vaid 12 korda.
Mõningaid kommentaare ka vastajatelt:
«Hyperion»:
- «Simmonsi saaga esimene osa ikka on teistest peajagu üle. Igati asjakohane on selle ilmumine ka tõlkepoliitika seisukohalt. Tegu ju viimase kümnendi jooksul ühe põnevama esilekerkinud autoriga.»
- «Hyperioni eelistan selgelt üle teiste.»
- «Tase (sic!) ning sellega on kõik öeldud…»
«Nukkude isandad»:
- «Kuigi pole just Heinleini tippteos, on siiski vaja tunnustada, et tegu suurmeistri esimese romaanitõlkega. Aeg Heinleini romaani ilmutamiseks oli juba ammu käes. Sama kõrgele kohale oleksin pannud ka ükskõik millise muu Heinleini romaani.»
- «Lõpuks ometi on üks RAHi romaan eesti keeles ilmunud… usun, et pole liiga suur ülbus panna endatoimetatud raamat teisele kohale?»
«Fantastiline valgus»:
- «Discworld ilmub eesti keeles, ilma Pratchettita oleks pilt liiga tühi. Samuti vajalik moodsama fantasy mõistmiseks.»
Parim algupärane jutustus
Viie valitud lühiromaani ja jutu paremusjärjestus selgitati välja 13 hääletaja abil.
1. Lew R. Berg «Vaimudejõe viirastused» («Mardus» 1998; nr. 1–3) 40
2.-3. Jaan Kaplinski «Hektor» («Looming» 1998; nr. 1) 39
2.-3. Kristjan Sander «Galahar» («Algernon» 1998; detsember)
4. Tiit Tarlap «Vampiirilõks» («Sakala» 1997; nr. 30 (14. veebruar) – nr. 95 (23. mai)) 30
5. Tiit Tarlap «Skalbikütt» («Pärnu Postimees» 1998; nr. 71 (17. aprill) – nr. 107 (10. juuni)) 25
Esikolmikus oli rebimine ääretult tihe, Tiit Tarlapi tekstide paigutust lõplikus järjestuses mõjustas kindlasti nende avaldamine maakonnalehtedes.
Mõningaid kommentaare ka vastajatelt:
«Vaimudejõe viirastused»:
- «Üsna lõpuni ilusasti välja peetud «Kadunud maailma» tüüpi action, lugeda oli meeldiv, erilisi prohmakaid polnud… häiris vaid see palgasõduri elutark filosoofia seal loo lõpus.»
- «Selline mõnus, kerge military-müstika. Miskipärast meenus [Juhan Paju] «Sankt-Peterburgi viirastused» — nimi sarnane ja military kallak ja mudaelukad…»
- «… on väljapeetud klassikalises stiilis ning tegevus jookseb klassikalises miljöös.»
- «Tegevus areneb hoogsalt ja otsad tõmmatakse lõpuks kokku. Teiste Willardi-lugude ja eriti Charreti-lugude puhul on lõpplahendused ikka väga ebarahuldavad.»
«Hektor»:
- «Hästi teostatud ja omamoodi üllatuski, aga idee ning iseäranis loo teine pool kippus triviaalseks.»
- «Meeldis, et jutt ei liikunud mingit lineaarset joont pidi algusest lõpuni, vaid tundus loomutruu meeldetuletusena.»
- «Hindasin eelkõige autori taotlust filosoofilise ulme abil oma ideid ja vaateid propageerida, hästi tehtud, kuid filosoofia kippus puhuti ulmet ära tapma.»
- «Kaplinski mõtted mind huvitavad, aga seda ulmelist vormi oleks saanud palju etemini välja mängida.»
«Galahar»:
- «Tegelikult ei tahaks seda teksti üldse hinnata, sest mustandid peavad jääma sahtlisse… kuna lool puudus elementaarseimgi lõpp, siis saab minu käest selle koha, mis teistest järgi jäi…»
- «Annaks jumal, et autoril algusest peale edasikirjutamiseks mingi konkreetne idee oleks olnud, muidu võib üks väga hea algus lörri minna.»
- «Tervikut nagu pole, aga detailid ja kirjutusoskus on võrratud!»
Parim algupärane lühijutt
Viie valitud lühijutu paremusjärjestus selgus 21 hääletaja hinnetest.
1. Karen Orlau «Oraakli surm» («Algernon» 1998; detsember) 80
2. Karen Orlau «Elisale» («Algernon» 1998; detsember) 62
3. Maniakkide Tänav «Doonorelundid» («Algernon» 1998; november & «Mardus» 1998; nr. 5) 57
4. Marek Simpson «Olukord delta red» («Mardus» 1998; nr. 5) 54
5. Marek Simpson «Kõik need üksikud inimesed» («Mardus» 1998; nr. 1) 46
Karen Orlau võttis selles kategoorias ülekaaluka kaksikvõidu. «Doonorelundid» on aga üks enim vastakaid hindeid saanud jutt… esimesi ja viimaseid kohti oli pooleks.
Mõningaid kommentaare ka vastajatelt:
«Oraakli surm»:
- «Värske lugu, optimaalne vorm, hea sisu… selge, et liider…»
- «Väga hea lugu. Peaaegu midagi ei olnud ülearu — täpselt nagu ühes lühijutus olema peab.»
- «Isiklikult mulle ta eriti ei meeldi. Liiga siledaks poleeritud. Liiga siledaks. Paras novelli musternäidis kirjandusõpikusse.»
«Elisale»:
- «Hästi kirjutatud, aga midagi jääb veel siiski puudu… lugu jätab teisel lugemisel juba liiga ükskõikseks…»
- «Meeldis mulle väga…»
«Doonorelundid»:
- «Hea jutt, aga pisut kodukootud…»
- «Mu meelest labase kirjakeele, dialoogi, kirjelduste jms ning idee musternäide.»
Jüri Kallas & Taavi Tuvikene
6. august 1999
