Kolmas ulmehuviliste üle-eestiline suurkokkutulek Estcon 2000 toimus 15.-16. juulini Aegviidu lähedal Mustjõe talus. Osavõtjate arv tegi varasemate aastatega võrreldes taas suure hüppe ning uus rekord on 49 ulmehuvilist.
Estcon 2000 aukülalised olid kirjastuse «Skarabeus» toimetaja Arvi Nikkarev ning Eesti ulmekirjanikud Tiit Tarlap ja Veikko Vangonen, kirjastajatest-toimetajatest olid veel kohal kirjastuse «Elmatar» toimetaja Jüri Kallas, ulmeajakirja «Mardus» toimetaja Mario Kivistik ja Eva Luts kirjastusest «Fantaasia». Kohaletulnud tõlkijatest võiks lisaks kahele viimatinimetatule mainida veel Juhan Habichtit ja Liisi Ojamaad. Eesti ulmeautoreist osalesid Estconil veel Indrek Hargla, Veiko Belials, Lew R. Berg, Mart Raudsaar, Siim Veskimees, Märt Laur, Karen Orlau ja Tanel Rõigas.
Lisaks mitmetele ettekannetele ja vestlusringidele oli Estconi tõmbenumbriks kindlasti Eesti ulmeauhinna Stalker 2000 laureaatide väljakuulutamine ning autasustamine.
Estcon 2000
Tekst: RAUL SULBI
Kolmas ulmehuviliste üle-eestiline suurkokkutulek Estcon 2000 toimus 15.-16. juulini Aegviidu lähedal Mustjõe talus. Osavõtjate arv tegi varasemate aastatega võrreldes taas suure hüppe ning uus rekord on 49 ulmehuvilist (võrdluseks: 1998 — 24 ja 1999 — 33).
Estcon 2000 aukülalised olid kirjastuse Skarabeus toimetaja Arvi Nikkarev ning Eesti ulmekirjanikud Tiit Tarlap ja Veikko Vangonen, kirjastajatest-toimetajatest olid veel kohal kirjastuse Elmatar toimetaja Jüri Kallas, ulmeajakirja «Mardus» toimetaja Mario Kivistik ja Eva Luts kirjastusest Fantaasia. Kohaletulnud tõlkijatest võiks lisaks kahele viimatinimetatule mainida veel Juhan Habichtit ja Liisi Ojamaad. Eesti ulmeautoreist osalesid Estconil veel Indrek Hargla, Veiko Belials, Lew R. Berg, Mart Raudsaar, Siim Veskimees, Märt Laur, Karen Orlau ja Tanel Rõigas.
Mainimist väärib veel, et kohal oli täies koososeisus ka võrguajakirja «Algernon» väike, tubli ja ajuti üsna töökas toimetus — Raul Sulbi, Jüri Kallas ja Taavi Tuvikene — kellest samaaegselt koosnes ka Estconi korralduskomitee, Ulmekirjanduse Baasi looja Andri Riid ning «Marduse» võrgubibliograafia autor Laur Salundi. Samuti olid üritusel mitmed Baasi juhtarvustajad.
Lisaks mitmetele ettekannetele ja vestlusringidele oli Estconi tõmbenumbriks kindlasti Eesti ulmeauhinna Stalker 2000 laureaatide väljakuulutamine ning autasustamine.
Vestlusringid — kirjastajad, toimetajad ja Eesti autorid
Nagu kokku lepitud, kogunesid estconilised laupäeva, 15. juuli keskpäevaks Aegviidu raudteejaama lähedal asuva toidupoe parklas. Aega tehti parajaks omavahel vesteldes ning kauplusest söögi- ja joogivarusid täiendades. Kella ühe paiku alanud vihmasadu andis ulmehuvilistele märku, et on aeg autodesse istuda ning Mustjõe poole teele asuda. Kuigi mõned ulmefännid püüdsid autorongi kangekaelselt üle-eelmise Estconi toimumispaika Tõrvaaugule suunata, suudeti pärast keskmise suurusega segadust kogu seltskond siiski Mustjõe suunale saada.
Pärast osavõtjate ametlikku registreerimist ning esmast sisseseadmist Mustjõel algaski umbes kella kolme paiku päeval Estconi ametlik programm osalejate tutvustusringiga, millele koheselt järgnes traditsiooniline kirjastamise teemaline vestlusring, milles toimetajad tutvustasid oma kirjastuste ulmesarju, juba ilmunud teoseid ning lähima aasta plaane. Samuti avalikustati oma valikuprintsiipe.
Esimesena sai sõna kirjastuse Elmatar toimetaja Jüri Kallas, kes rääkis, et pärast nende ulmesarja «Tempus fugit» kahte järgmist raamatut, milleks on Robert E. Howardi kolmas Conani-kogu ja Stephen Kingi «Christine», tuleb sarjas teatavat sorti suunamuutus ning keskendutakse mõneks ajaks veidi rohkem SF-ile ja täpsemalt militaarsele fantastikale. Selle suuna avalöögiks on kavandatud Robert A. Heinleini romaan «Starship Troopers», mille järel Jüri Kallas tahaks «Tempus fugiti» seeria kümnenda raamatuna teha lühiromaanide antoloogia, seda küll juhul, kui õnnestub saada nõusolek autorite agentidelt. Autoreist, keda Elmatari ulmesarjas oleks soov avaldada, võiks ilmselt mainida veel Greg Beari, John Varleyt, Philip K. Dicki, Sergei Lukjanenkot ja H. L. Oldiet. Kallas avaldas veel lootust, et ehk õnnestub tuleval aastal jõuda ilmumistsüklisse kuus raamatut aastas.
Teisena rääkis aukülaline Arvi Nikkarev kirjastuse Skarabeus tekkimisest, esmärkidest ja tulevikust. Skarabeus on võtnud suuna angloameerika ulme nn Uue laine autorite ja neile loominguliselt lähedalseisvate kirjanike tekstide avaldamisele. Seni on ilmunud Norman Spinradi, Harlan Ellisoni ja Robert Silverbergi raamatud. Järgmisena on 2001. aasta suvel plaanis välja anda Robert Silverbergi nelja lühiromaani kogu, mille tarbeks autor juba ka Eesti lugejaile mõeldud eessõna valmis on kirjutanud. Kuna Skarabeus on nö perekirjastus ning sellega tegeldakse muu töö kõrvalt, ilmuvad raamatud ka sagedusega üks teos aastas. Edasistest plaanidest mainis Arvi Nikkarev veel soovi koostada Norman Spinradi parimate juttude kogumik, mis aga hetkel veel päris kindel projekt ei ole. Nikkarev märkis muuhulgas, et kahjuks müüvad jutukogud siiski märgatavalt viletsamalt kui romaanid.
Kahjuks ei saanud seekordsele Estconile tulla kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista Kaer, Varraku plaanidest teadis Veiko Belials mainida vaid nelja lähiajal ilmuvat raamatut, milleks on Dan Simmonsi «Hyperioni langus», Iain M. Banksi «Mängur», Lew R. Bergi «Tants tulle» ning Ray Bradbury jutuloomingu paremik pealkirja all «Kaleidoskoop».
Edasi sai sõna Mario Kivistik, kes rääkis, et aasta eest välja reklaamitud kirjastuse Salasõna plaanid peaks 2000. aasta teises pooles siiski teostuma hakkama. Esimesena peaks ilmuma Robert W. Chambersi jutukogu «Kuningas Kollases rüüs», Robert E. Howardi piktide lugude kogumik «Varju rahvas» ning Lew R. Bergi kahte jutustust sisaldav kogumik pealkirjaga «Tempel selvas». Varem välja käidud Stanley G. Weinbaumi «Must leek» on siiski plaanist maha võetud. «Mardusest» rääkides märkis Kivistik muuhulgas, et väljaande majandusnäitajad lubavad kindlalt väita, et ajakiri jätkab ilmumist senise sagedusega.
Selles vestlusringis viimasena sai sõna Eva Luts kirjastusest Fantaasia, mis on samuti nö perekirjastus, kuid mida ei teha siiski päris muu töö kõrvalt. Kirjastus Fantaasia alustas möödunud aasta lõpus ning tänaseks on ilmunud juba viis raamatut autoreilt nagu Robert E. Howard, Poul Anderson ja Michael Moorcock. Kõik seni ilmunud teosed on koondatud sarja «Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid». Eva Luts tutvustas oma kirjastuse avaldamispõhimõtteid ning rääkis lühidalt, mis sel aastal veel ilmumas on. Esimesena peaks välja tulema Poul Andersoni «Kesksuvine torm», kaugemas plaanis on Marion Zimmer Bradley «Avaloni udud». Kindlasti jätkub ka Moorcocki Elricu-seeria. Lisaks puhtale fantaasiakirjandusele on plaanis avaldada ka veidi SF-ilikumaid asju — näiteks on plaanis Andersoni «The High Crusade». Soov oleks jõuda avaldamissageduseni kaksteist raamatut aastas.
Pärast fännide küsimusi kirjastuste esindajatele tehti programmi paaritunnine paus, mille jooksul huvilised said omavahel suhelda, raamatuid osta, müüa, vahetada ning — mis peamine — keha kinnitada. Kuna ilm üritusse üsnagi soosivalt suhtus, õnnestus enamikul sööjaist priskest kanakoivast, riisist ja salatist koosnevat maitsvat praadi värskes õhus nautida.
Veidi enne järgmise programmilise punkti algust tuli Estconi org. komiteel (mille liikmeid võiks tinglikult nimetada toimetajaks, eks-ajateenijaks ja fotograafiks ja mille koosseisu konkreetselt selle ülesande täitmiseks täiendati ajateenija, tõlkija ja fotograafiga) käia Lew R. Bergi poolt otsapidi kraavi juhitud autot tagasi teele tõstmas. Olgu mainitud, et napilt kraavis oma teekonna lõpetama pidanud reisiseltskonda kuulusid veel Liisi Ojamaa ja Veiko Belials.
Umbes kuue paiku õhtul jätkus aga ürituse programmiline osa Eesti autorite vestlusringiga, kus astusid üles Tiit Tarlap, Veikko Vangonen, Mart Raudsaar, Siim Veskimees ja Märt Laur. Esmalt tutvustas käesoleva ülevaate autor lühidalt publikule kõiki kirjutajaid, iseloomustades paari sõnaga nende loomingut ning andes selle avaldamiskäigust faktilise lühiülevaate. Seejärel rääkisid autorid, kes lühidalt, kes pikalt, kuidas nad ulme kirjutamise juurde jõudsid, mida seda tehes oluliseks peavad, kas jutud sünnivad neil kergelt või raskelt jms.
Huvilised esitasid kohalikele ulmeautoritele ka rohkelt sisukaid küsimusi, mille üle tuliselt arvamusi avaldati. Pikemalt peatusid autorid teemal kas kirjutamine on rohkem kunst või käsitöö. Juttu oli aga ka poliitilistest ideoloogiatest nende ulmetekstides, üha kitsenevatest avaldamisvõimalusest jpm.
Lew R. Berg, kel pole võrguühendust, esines väikese avaliku märkusega Ulmekirjanduse Baasis tema jutule tehtud kriitika aadressil, selgitades, miks ta ikka kasutas värdsõna «paratrooper».
Umbes kella kaheksa paiku lõpetas nende ridade autor sellegi vestlusringi ning lubas, et väikese pausi järel hakkab Stalkereid sadama.
Stalker 2000 tseremoonia
Umbes veerand üheksa paiku õhtul kuulutas käesoleva ülevaate autor Stalkerite-tseremoonia alanuks ühe vana võla likvideerimisega.
Nimelt võttis esimesel aastal, kui Stalkereid üldse välja andma hakati parima algupärase ulmejutu kategoorias jutustustega «Vihkamise suund» (1. koht) ja «Kaduviku paladiinid» (2. koht) topeltvõidu Tiit Tarlap, keda toona aga Estconil polnud ning kellele auhind oli siiamaani üle andmata. Nüüd kutsuski nende ridade autor (kes kõnealuse auhinna väljaandmise ajal oli Eesti Ulmeühingu president) Tiit Tarlapi publiku ette ning andis talle valju aplausi saatel üle Eesti ulmeauhinna Stalker 98, mis koosnes diplomist ning klaasikunstnik Piret Keremi valmistatud taiesest. Tiit Tarlapi tänusõnade järel võis Stalkeri-tsremoonia jätkuda juba traditsioonilisemas vormis.
Eesti Ulmeühingu president Jüri Kallas astus fännide ette ning tegi lühida kokkuvõtte seekordsest Stalkeri-küsitlusest, väärib märkimist, et tänavu osales auhinnaküsitlusel rekordarv fänne — 64.
Seekord oli allakirjutanu initsiatiivil Stalkeri tavapärastele kategooriatele lisatud ulmeajakirja «Algernon» auhind möödunud aasta parimale debütandile, kelleks ulmefännide tahtel osutus «Algernoni» 1999. a. detsembrinumbris jutustusega «Memphis, igaveseks» debüteerinud B. S. Bailey. Kuna teda ennast polnud kahjuks kohal või ei soovinud ta oma pseudonüümi avalikustada, tuli piirduda auhinnaks olnud raamitud diplomi demonstreerimisega.
Seejärel luges Jüri Kallas ette parima algupärase jutu kategooria viis parimat ning kutsus auhinda vastu võtma lühijuttudega «Spitzbergeni nokturn» (1. koht) ja «Kliendi soov» (2. koht) topletvõidu saavutanud Indrek Hargla. Silmnähtavalt liigutatud laureaat tänas hääletajaid ning nimetas seda võitu üheks olulisimaks asjaks oma senises elus. Stalkeri-auhinnad koosnesid sel aastal traditsiooniliselt diplomist ja sissesulatatud mutrijäljendiga rohelisest klaaskuubist, mille autoriks oli teist aastat järjest klaasikunstnik Kristel Õunapuu.
Edasi jõudis järg parima algupärase jutustuse kategooriani, kus Jüri Kallas luges taas ette viis parimat ning kutsus auhinda vastu võtma ülivõimsa kolmikvõidu võtnud Indrek Hargla. Kolmandale kohale jäi Hargla lühiromaan «Uskmatuse hind», teiseks tuli lühiromaan «Pan Grpowski jõulud» ning võitjaks pärjati lühiromaan «Excelsuse konkistadoorid». Hargla teosed hõivasid ka 5. ja 7. koha (vastavalt jutustus «Kindel linn» ja lühiromaan «Gondvana lapsed»). Napi viie minuti jooksul kahekordseks Stalkeri-laureaadiks pärjatud Indrek Hargla kordas tänusõnu ning avaldas sarnaselt Jüri Kallasega imestust, et just need tekstid võitjaks tulid. Kindlasti võib öelda, et algupärase jutustuse kategoorias tegi Hargla sel aastal puhta töö.
Siis jõudis järg parima tõlkejutu kategooria kätte. Ulmeühingu president luges siingi ette viis parimat ning kutsus auhinda vastu võtma võitjaloo avaldaja, kelleks oli ulmeajakirja «Mardus» väljaandja ja toimetaja Mario Kivistik. Võidu võttis fännide tahtel Leo Metsari tõlgitud tshehhi ulmekirjaniku Ondrej Neffi lühijutt «Raskused elektriga» (1995), mis ilmus «Marduses» 4/99. Mario Kivistik tänas südamlikult auhinna eest ning märkis, et oli ise küll ühele teisele oma ajakirjas ilmunud tõlkeloole pöialt hoidnud.
Viimasena oli välja kuulutamata jäänud veel parima ulmeraamatu Stalker, mis läks üsnagi ootamatult Roger Zelazny romaanile «Amberi üheksa printsi». Kuna teose välja andnud kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista Kaera polnud kahjuks kohal, piirdus Jüri Kallas auhinna demonstreerimise ning raamatu tõlkinud Juhan Habichti tänamisega, kes oli samuti üsna liigutatud. Märkimist väärib kindlasti ka tõik, et kirjastuse Varrak ulmeraamatud võtsid seekordsel küsitlusel enda kätte neli esimest kohta ning ainsana suutis neile konkurentsi pakkuda viiendaks jäänud kirjastuse Skarabeus välja antud Harlan Ellisoni valikkogu.
Kuid sellega polnud auhindade sadu veel lõppenud. Esimest korda Estconide ajaloos anti välja ka üsna fännilik auhind — nimelt autasustas ulmeühing parimate pseudonüümide eest kahte «kassi» — «Algernoni» kirjaveerus vastastikku vaimukat sõnasõda pidanud Juhan Habichtit ja Mart Raudsaart, kes seda tehes olid varjunud vastavalt pseudonüümide Must Kass ja Gato Blanco taha. Enne auhindade, milleks olid veinid «Gato Negro» ja «Gato Blanco», kätteandmist rääkis Jüri Kallas veel anekdootliku episoodi Austraalia fändomi ajaloost, kus samuti kassid ulmega seoti. Mõlemad auhinnaga pärjatud «kassid» ja publik olid sedasorti auhinna ideest üsna lõbustatud, samuti kinnitasid laureaadid, et saavad tegelikult omavahel päris hästi läbi.
Pärast seda pikka ja väsitavat tseremooniat jäädvustati kogu Estconi-seltskond Mustjõe talu ees ühispildile, misjärel tehti veel eraldi pildid kõigi värskete laureaatidega.
Vabakava, väikerahvaste ulme ja unetute vabakava
Pärast ohtrat pildistamist jätkus üritus vabamas vormis. Hoogustus raamatumüük, lisaks fännide poolt müüki pandud peamiselt inglisekeelsele ulmele tõid oma toodangu välja ka kirjastused Fantaasia ja Skarabeus, neid raamatuid sai osta kirjastuse hinnaga. Tasapisi asuti kaminatulel grillvorste säristama, saunalised said valida soome sauna ja suitsusauna vahel, mõlemale variandile leidus huvilisi. Ennast juba vägijookidega lõbusamasse tujju viinud seltskond võttis üles lauluviisi, enamus inimesi suhtles niisama «sektsioonitöö» raames. Kuna ilm oli suurepärane, jätkus 5-6-inimeselisi vestlusringe Mustjõe talu õuele hiliste õhtutundideni. Räägiti nagu tavaliselt autoritest, kriitikutest, kirjastajatest, conventionidest, filmidest, Estconile mittetulijatest. Lisaks õllesõpradele olid olemas ka traditsioonilised viski- ja veinifännid.
Veidi enne südaööd kogunes seltskonna enamik katuse alla, kus Valentin Abramov tutvustas lühidalt huvilistele järgmise ettekandja ja Eesti Ulmeühingu presidendi Jüri Kallase sünnihoroskoopi. Ulmeline etteaste seegi.
Veidi pärast keskööd kogunesidki huvilised ühte suuremasse ruumi ning Jüri Kallas hakkas rääkima väikerahvaste ulmest. Ligi kahetunnises ettekandes selgus, et ulme pole vaid angloameerika ja vene fenomen, et ulmet hakati juba zhanri sünniaegadel viljelema ka mandri-Euroopas ning et ulmetraditsioonid on tugevad nii Saksamaal, Poolas, Ungaris, Prantsusmaal, Itaalias, Tshehhis, Skandinaavias, Madalmaades ning Jaapaniski. Tänapäeval on oma ulmet kirjutatud tõenäoliselt igas maailma riigis.
Pärast seda ettekannet umbes kella kahe paiku asusid oma ürituse — unetute vabakava — tarbeks soojendust tegema magamise suhtes ükskõiksed inimesed. Vestlejate meeleolu tõusis ja suust väljuva jutu tõsiseltvõetavus vähenes seda kiiremini, mida rohkem tühja taarat kaminaruumi lauale kogunes.
Unetute vabakava käigus tehti selgeks oma suhted vene piraatvideolevi tekstilugejate (feat. Nux), Fidel Castro ja kääbikutega, küll sooviti viimatinimetatutega tajupiire avardada, ühele Tolkieni-fännile soovitati kääbik kaenlasse haarata ja sammu marss suund sauna taha seada.
Kella kuue paiku, kui Nuxil oli ebaõnnestunud katse laua äärde jäänud seltskond selle alla juua, suundusid vabakavalised lõpuks une rüppe. Presidentide diivanil puhkasid traditsiooniliselt presidendid.
Hommik Uue lainega
Esimesed ärkajad patseerisid Mustjõe talus ja selle hoovil ringi juba enne üheksat. Kella kümneks oli ulmehuviliste enamik virgunud ja keha kinnitanud ning koguneti esinemisruumi, kus algas Arvi Nikkarevi ettekanne pealkirjaga «Ulmehuvi kui hullumeelsuse liike», milles tuli pikemalt juttu kirjastuse Skarabeus sünnist, eesmärkidest ning ulmekirjanduse Uuest lainest (new wave). Ta rääkis, kuidas tekkis soov kirjastama hakata, kuidas sündis otsus keskenduda Uue laine autorite loomingule.
Põhjalikumalt tutvustas Nikkarev kolme Uue laine kirjanikku — Michael Moorcocki, Norman Spinradit ja Brian W. Aldissit. Juttu tuli ka legendaarsest brittide ulmeajakirjast «New Worlds», mille lehekülgedel Michael Moorcocki peatoimetajaks oleku ajal Uus laine sündiski.
Pärast ettekande lõppu kõlanud küsimustest alguse saanud vestluses räägiti veel Samuel R. Delanyst, Roger Zelaznyst, Thomas M. Dischist, Ian Watsonist ja Christopher Priestist.
Kui see teemagi sai ammendatud, tänas allakirjutanu ettekandjat ning kuulutas umbes veerand kaheteistkümne paiku Estcon 2000 ametliku osa lõppenuks. Kuigi inimesi hakkas riburadapidi lahkuma, oli osa seltskonnast veel paar tundi Mustjõel, analüüsiti Stalkeri-tulemusi, jagati nõuandeid kodumaistele ulmeautoreile, lõõbiti niisama, korraldati operatsioon Nuxi leidmiseks, hävitati viimaseid vorstitagavarasid.
Korraldajad võisid rahulolevalt tõdeda, et üritus õnnestus igati hästi ning publikki jäi loodetavasti saavutatud formaadiga rahule. Aasta pärast samas kohas jälle.
August 2000