Estcon 2011 toimus 22.–24. juulil, Põlvamaal Saarjärve puhkekompleksis. Estcon on Eesti Ulmeühingu korraldatav iga-aastane suur suvine kirjandusüritus, mille raames kuulutatakse välja ka ulmeauhinna Stalkeri võitjad.
Estcon 2011 pildis: Priit Kenkmann
Estcon 2011 sõnas: Ove Hillep, Manjana, Metsavana.
Estconi põhiprogramm keskendus ettekannetele ulmekirjandusest, ulmelisest elemendist kirjanduses ja kultuuris ning ulmehuviliste tegevusele.
Estconi juhatas sisse Ahrvid Engholmi lühike ülevaade äsja toimunud lähimaade suurimatest ulmeüritustest: Eurocon 2011 Stockholmis ning Finncon 2011 Turus. Järgmise aasta seemnena jagati kuulajaile tuleva aasta suurürituse flaiereid: Eurocon 2012 Zagrebis, 26.–29. aprillil.
Väikese viperuse ning hilinemisega astusid järgmisena üles Eesti Tolkieni Seltsi ehk Keskmaa Ordu esindajad, millega nemad tegelevad ja miks võib jääda mulje, et nad ei tegele üldse millegagi. Keskmaa Ordut kummitab müüt, nagu oleks tegemist fanaatiliste ühe kirjaniku fännidega, kelle silmis särab haldjas ning keda huvitab vaid rollimängudes haldjate mängimine. Rollimänge tõesti korraldatakse ning haldjaid on ordus palju, kui sellele lisaks toimub teisi ühisüritusi, ei diskrimineerita teisi humanoidseid rasse ega piirata kuidagi ordulaste lugemisvara. Kuna paljud korraldatavad üritused on suunatud vaid ordu liikmetele, ning isegi informatsiooni nende toimumisest ei avaldata kõrvalseisjatele, ja enamik aktiivseid foorumiteemasid jääb ainult liikmetele nähtavasse osasse, jääb kergesti mulje, et ühing on stagneerunud. Keskmaa Ordu korraldatav tuntuim avalik üritus on rahvusvaheline Tolkieni lugemise päev 25. märtsil. Keskmaa Ordu koondab eelkõige lugemishuvilisi, kelle üheks lemmikautoriks on J. R. R. Tolkien.
Laupäeva hommikul, kui keskmaalased olid metsa ballile (ja ballile minejaid takistama) lahkunud, võttis Jüri Kallas üles jutueesti keeles ilmunud väikerahvaste (või rahvus)ulmest. 
Väikerahvaste all pidas ta silmas kõiki peale anglo-ameerika ja vene – sest nende kirjandus ongi väiksem, ning nende ulme on rahvusvaheliselt vähe tuntum. See, mida neist teatakse, oleneb omakorda paljuski agentide müügitööst, tõlkijate ja kirjastajate omavahelistst kontaktides ja muudest asjaoludest, millel avaldatava kirjanduse tasemega vähe pistmist.
Väikerahvase järel tuli jutuks noortele suunatud ulmekirjandus, mida eesti keeles viimasel ajal palju avaldatud on. Hea oli kuulda, et noored siiski loevad, isegi kui raamatu kätte võtmiseks on tema põhjal vändatud film, sest kes juba loeb, see hakkab lisaks sarnast lugemisvara otsima. Kurb oli kuulda, et raamatukogudel on aina raskem valida, milliseid raamatuid soetada, kui kõike osta ei jaksa. Tiina Sulg lasi ringi käima ka mitmed vahvad lugemissoovituste nimestikud: lohelood, vampiirikad, nõiahakatised ja võlurite õpipoisid.
Järgmisena tuli jutuks apokalüpsis ja maailmalõpp, mis on lugejaid ja kirjutajaid paelunud ammu enne seda, kui ulmekirjandust kui sellist nii nimetati. Apokalüpsis ei ole aga sugugi mitte maailmalõpu sünonüüm – tähendab see hoopis maailma teiseks muutumist. Meelis Friedenthali ettekande järel tuli tõdeda, et 16ndast sajandist saadik ei ole just inimeste hirmud ega mõttemaailm palju muutunud.
Silver Sära ülevaade 2010. aastal ilmunud eesti autorite ulmeromaanidest oli just sobiv sissejuhatus enne eelmise aasta parimate välja kuulutamist. Ühtlasi esitas ta publikule üleskutse – kui eesti keeles ilmub 14 ulmeromaani ja igaüks meist loeb aastas tegelikult hulga rohkem raamatuid, siis pole ju kellelegi ülejõu käiv nad kõik läbi lugeda. Silver Sära tõstis esile Tiit Tarlapi “Tuleriitade öö” ning Leo Kunnase “Gort Ashryn III” kõva taset eelmisel aastal ilmunud eesti proosa kontekstis.
Enne seekordsete Stalkeri võitjate välja kuulutamist oli Ulmeühingul hea meel anda kirjastuse Skarabeus esindajale ning tõlkijale Arvi Nikkarev üle kõigepealt mõned eelmiste aastate võidud, mis seni kätte toimetamata olid. Almanahh «Täheaeg» sai viimaks oma esimese Stalkeri ning kuigi võit tuli vaid ühe punktiga, ei saa öelda, et see oleks teenimatult tulnud. Ilmus ju seitsmendas «Täheajas» Siim Veskimehe Stalkeri saanud jutustus ning kõik teisedki sama kogumiku tekstid saavutasid vastavates kategooriates kõrged kohad. Leo Kunnase kolmas Stalker ei tulnud ilmselt enamikule üllatusena. Kohapeal loositi ka tublide hääletajate seast auhinna saajad (omal valikul raamat sarjast “Sündmuste horisont”) Joel Jans, Kristjan Ruumet, Mart Kalvet, Tiiu Ilu ja Marko Nugin.
Vaadates ettepoole ja järgmise Stalkeri suunas, said sõna kirjastuste Fantaasia ja Skarabeus esindajad, kes rääkisid lühidalt, mida on plaanis lähiajal avaldada.
Kirjastus Fantaasia jätkab sarja “Sündmuste horisont“, milles ilmub kõigepealt Siim Veskimehe raamat “Kuu Ordu: Lahkulöömislahingud”, mis on Kuu Ordu eellooks. Tulekul on ka neli jutukogumikku: kaks autorikogu ning kaks raamatut sarjast “Täheaeg”. Maniakkide Tänava “Euromant” koondab endas jutte tema loometee algusajast kuni verivärskete lugudeni, samas kui Indrek Hargla “Suudlevad vampiirid” sisaldab nii teaduslikku fantastikat kui õudust ja palju varem ilmumata lugusid. Lisaks veel kaks jutuvõistluse paremikku koondavat “Täheaega“. “Täheaeg 9: Joosta oma varju eest” sisaldab jutuvõistluse viit parimat, nende seas on nii seikluslikku fantasyt, õuduslugusid Eesti maa- ja linnamiljöös kui puhast teaduslikku fantastikat, ja tõlkelugu Jeff VanderMeeri aurupunkfantaasia “Hanoveri parandamine”.
Mälumäng on Estconil üks tänuväärne vaimupingutamise traditsioon, mille eest tuleb tänada küsimuste koostajat Taivo Risti. Võisteldi ka seekord kaheste meeskondadena (kuhu juurde võisid kuuluda alaealised konsultandid). Rekordilise 17 meeskonna seast tuli parimaks “Kristjan ja Rivo”, kellele võistkond “Saatana sõjapeenis” kaotas vaid seetõttu, et polnud võimeline vastama viimasele küsimusele. Kolmandaks jäi meeskond “Kaamelid lähevad itta”. Esimesed kolm said auhinna kirjastuselt Fantaasia.
Lauamängudest, just ulmelistest lauamängudest, kõnelev ettekanne käsitles seekord nii päris uusi, hiljuti müüki tulnud mänge (Andreas Jõesaar), kui ka päris esimesi mänge (Ove Hillep), mis sisuliselt olid sõjamängud.Kuna viimase aastaga loodi ainuüksi ulmelisi lauamänge üle 800 (Sci-fi – 304, Fantasy – 390, Horror – 117), jõudis Andreas neist vaid murdosa tutvustada. Kõigist kolmest alajaotusest tutvustati paari uut mängu ja mängulaiendust.
Ove ettekanne keskendus kirjanikele ja nende loomingu alusel tehtud mängudele, alustades esimesest Tolkieni raamatu põhjal tehtud mängust. Kokkuvõttes said läbi käidud kirjanikud Wellsist Pratchettini, peatudes vahepeal nii Lovecraftil, Heinleinil kui ka Asimovil. Loomulikult ei saanud mainimata jätta ka Frank Herberti “Düüni”, millest on tehtud kokku umbes 110 lauamängu. Kaksikettekanne lõppes üleskutsega võtta mõned mängud kohe ette või ühineda mängijatega mõnes lauamängude praktikumis.
Pühapäev oli meil lühijutu päev. Ahrvid Engholm, kes on lühijutte kirjutanud (ja avaldanud) juba kolmkümmend aastat, rääkis alustuseks ulmest üldse, viies edasi jutu Rootsis toimuvale (mh jutukirjutamise meililistile), ning kirjeldades retsepti, kuidas lühijuttu kirjutada. Kirjutamise järjekord peaks olema: idee, konflikt, tegevusliin, algus, lõpp, keskpaik.
Et see kõik ainult suuliseks jutuks ei jääks, toimus seejärel kohe lühijutu kirjutamise töötuba Tartu Ulmekirjutajate eestvedamisel.
Võin öelda , et osalejaid oli rohkem kui ma ootasin ja rahvas oli äärmiselt entusiastlik ning töötas innukalt kaasa. Inimesele, keda huvitab jutukirjutamine on selline töötuba nii õppimise koht, kui ka mõnus, arendav ja intellektuaalne ajaviide. Sai harjutada kirjutamist, sai oma jutu kohta koheselt tagasisidet, sai kuulda teiste kirjutatud verivärseid jutte, nende kohta oma arvamust avaldada. Väga palju andsid töötoale juurde osalejate värvikad kommentaarid üksteise juttude suhtes ja neist tekkinud arutelud.
Töötoa peamiseks eesmärgiks oli innustada inimesi kirjutama ja anda koheselt tagasisidet kirjutatu kohta lugejatelt. Konstruktiivset kriitikat erinevatelt inimestelt, et autor näeks, mis lugejate arvates jäi segaseks või läks nihu, et ta teaks sellega edaspidi arvestada ja seeläbi tõuseks tema tekstide kvaliteet.
Kokkuvõtteks oli eesmärk kaugem 🙂 see, mille pärast sai hakatud korraldama Tartu Ulmekirjutajate Koosviibimisi – Eesti ulme tuleb viia uue Kuldajani! Selle eesmärgi täitumiseks on aga vaja inimesi, kes kirjutaksid antud žanris. Selleks tuleb neid üles leida, julgustada ja pakkuda võimalusi arenguks.
Minu meelest läks töötuba korda. Loodan, et see oli osalejatele lõbus, innustav ja hariv 🙂
Tervitades, Mant
Estconi järel sai see täiesti spontaanselt Ulmejutulabori loomise tõukeks. Järgmisel aastal teeme kindlasti taas töötoa ning räägime kirjutamisest üldse rohkem.
* * *
Saarjärve puhkekompleks on nii mõnusalt suur, et ligi 90 inimest mahtus lahedalt ära ja põhiprogrammi kõrval sai veelmitut asja ajada.
Jutumängu huvilised, kes mugavalt laua taga istudes täringuid veeratasid, viis Ove Hillepi seekord Warhammer 40 000 maailma. Mitte aga Imperaatorlike sülekoerte poolel, vaid just vastupidi, talle vastanduvate ketserlike isikute silme läbi. Sel aastal läks käiku valmis seiklus koos hädapärase vajamineva süsteemiga FFG lehelt. (Kui kedagi huvitama peaks, siis seal on olemas nii seiklus, rollid kui ka selle jaoks vajalik süsteem, mis hoolimata pisikesest eelarvamusest osutus täiesti mängitavaks ning normaalselt voolavaks.)
Tolkieni Keskmaast võlutud said panna oma rolli sisse elamise oskus proovile osaledes rollimängus “Haldjate suveball”.Päkapike ja mäekollide plaan meelitada haldjad lõksu ning võtta vangi üldjoontes õnnestus, hoolimata haldjate visast vastuhakust ning mitmest põgenemiskatsest. Kui viimaks vangivõetud haldjad Mandi ette veeti, ilmutas too end oma jumalikus vägevuses ning moondas kõik haldjad mäekollideks. Täiendust saanud jõududega rünnati silla vallutanud päkapikke ja võideldi kuni viimane päkapikk langenud oli. Kuvastaval kombel aga aare, mille pärast kogu madin käis, läks lahingu käigus päästmatult kaduma.
Õhtupoolikul sai Andreas Jõesaare juhendamisel tutvuda mitmesuguste lauamängudega – konkurentsitult populaarseim oli sel aastal kaardimäng “Libahunt”, kuid ega lauamängijadki vähem entusiasmi üles näidanud. Õhtu pimenedes võeti välitelgis ette filmid, millest ulmefännid pole ehk kuulnudki, aga peaksid vaatama. Samal ajal õhtused grillijad ja saunatajad liikusid ringi ja segunesid, juttu jätkus mõlemal õhtul pea hommikuni. Südaöine lõõritamine, milleks isegi laulusõnad kokku olid otsitud, jäi seekord küll nõrgaks.
Väga populaarne oli tasuta raamatute kast, teise ringi laadal üksteisega kauplemine raamatute ja filmidega, ning ka kirjastuste Fantaasia ja Skarabeus esindajate käest värske kirjanduse ostmine.
Tuntud Eesti ulmekirjanikest olid Estconil kohal Veiko Belials, Meelis Friedenthal, Indrek Hargla, Siim Veskimees ja Maniakkide Tänav, lisaks hulk vähemtuntud autoreid, blogijaid, kirjastjaid ja tõlkijaid. Osalejaid oli ligi 90, niiet ka seekord oli tegemist osalejate arvu rekordiga. Esimesed osalejad saabusid reede pärastlõunal, kui korraldajaid veel kohal polnud, ja ürituse kuulutasime lõppenuks peale jutukirjutamise töötuba, pühapäeval kell kolm.
Mäluabi peetud ettekannete kohta leiab siit:
