Estcon 2010

Kuidas õigupoolest defineerida Estconi?

Estcon on ulme, sõbrad ja tuttavad, õlu ja vein, Estcon on palavad kesksuvised päevad ja soojad suveööd, milles puudub rahu, Estcon on saun ning friigifilmid, ja veelkord: ulme, ulme, ulme… Jutud, loengud ja pajatused, fantaasia- ja lauamängud, kaardi-, jutu- ja metsasjooksmismängud; ühiste huvidega inimesed, kes on kokku tulnud peaasjalikult selleks, et taaskord veenduda: on teisigi sama hullude, ulmeliste mõtete ja ideedega inimesi. Mainimata suhteliselt tugevalt kokkuhoidvat ulmefännide kogukonna tuumikut, mis praeguseks on suures osas jaotunud kahe Eesti suurima linna vahel. Ja loomulikult – ulme- ja muidukirjanike, tõlkijate ja kirjastajate tugev kontsentratsioon, mis näib igal aastal järjest tihedamaks muutuvat. Regulaarselt külastavad Estconi Veiko Belials, Indrek Hargla, Siim Veskimees, Maniakkide Tänav ja Liisi Ojamaa, viimasel ajal ka (:)kivisildnik…

Parafraseerides ulmefänni ja muidu karvast isa Pjotrit – vähe muusikat, aga palju keskmiselt targemaid ja huvitavamaid inimesi. Isegi kui mõni neist ära väsib ja jääb võõrasse tuppa magama (sina jah, Lauri!), pole sest hullu, sest isegi ulmefänni norskamine tundub olevat arukam tegevus kui muiduinimese fanaatiline puhkamine.

Tavaliselt toimub Estcon kuskil Lõuna-Eesti järvede ja järvekeste juures, nii ka sel aastal. Kohaks Saarjärve, ilmselt kunagine pioneerilaager. Ebatavaline oli vaid tohutu kuumus, mille tõttu tuli manustada kiirelt ja kähku erinevaid vähese alkoholisisaldusega jooke, vältimaks ülekuumenemist. Seega ei olnud midagi ebaharilikku selles, et esimese õhtu saabudes kõndisid Saarjärvel ringi ligi 50–60 ulmefänni, kõigil midagi näpu otsas. Olgu selleks kas vesi, õlu, vein või väike nahkjate kõrvadega habras koer. Jah, isegi lapsed ja muud pudulojused on Estconiga väga hästi kohanenud, sest ka nende arv kasvab. Järelkasvu pärast ei pea ulmefännid lähiajal väga muretsema.

Reede, 15. juuli

Reede õhtul ei toimunud midagi muud programmilist peale Robi Uppini ja Maria Kiviranna õudusfilmi «Rändaja» vaatamise koos autoripoolsete kommentaaridega. Sümpaatne oli see, et film kutsus kohe pärast linastust esile hulga vaatajapoolseid kommentaare. Filmi tegijad selgitasid muu hulgas, miks linateosel on nii mõnedki puudujäägid – need johtuvad peamiselt bakatöö etteanatud tingimustest ja on seetõttu vägagi mõistetavad.

Samas on film tehtud äärmiselt žanriteadlikult, kasutades ära pea kõiki klišeeks muutunud õõvafilmi atribuutikat. Tugevuseks võib nimetada häid võtteid ja mööndustega ka näitlejate töid, nõrkuseks aga loo ja dialoogi lõtvust. Seda viimast aga annab kindlasti parandada, kaasates filmitiimi dialoogimeistri ja tugeva fabuleerija. Ses osas liiguvad «Rändaja» autorite peades ka mõned konkreetsed nimed.

Edasi kulges kõik vabakavaliselt, millest mõned eredad momendid: Metsavana juuksed ja Zurguti habe värviti roheliseks ning Metsavana pälvis hüüdnimed Säästutulnukas ja Säästuhaldjas, Tarts sai aga pealaele maagilised jooned ja otsaette krüptlised kirjad. Kuuldavasti läheb autoriau Mannule.

Mingil hetkel levis kuuldus, et soojärve oli paigutatud torud, mille otsa ei ole mõttekas ennast kukutada. Selgus aga, et need torud asusid väljaspool peamist ujumistrajektoori.

«Öö saabudes otsustasime alustada Cthulhu tseremooniatega ja kutsuda välja iidsed jumalused Cthulhu, Dagoni ja Nyggodeth-Tharlapi,» kirjutab Kristjan Rätsep oma blogis Nerdland. Miks just Tarlapit? Ilmselge vihje eelmise aasta Estconile, mil Metsavana seestus Tarlapist ehk täpsemalt öeldes pajates kõigile, kes kuulda tahtsid ja eriti neile, kes ei tahtnud, et oli vestelnud hulk aega Tiit Tarlapiga. Tõsi, vähemalt paar korda on Tarlap Estconil viibinud, aga mitte toona. Kõnealune ulmekirjanik veetis Estcon 2009 ajal päevi iseenda auväärses seltskonnas Pärnumaal, nagu kinnitasid mitmed usaldusväärsed allikad.

Ulmefänn Nuxx otsustas kella kuue ajal politsei välja kutsuda. Miks? Ilmselt oskab ta seda ise paremini selgitada, aga enne telefonikõnet ajas ta küll kõiki magama. Meid, Magicu-mängijaid üsna tagasihoidlikult ja sugereerivalt, aga kui kuuldused vastavad tõele, siis teisi ööelukaid küllalt agressiivselt. Kuna keegi enesestmõistetavalt ei reageerinud (Estconil ei kehti öörahu!), siis kutsuski ta korravalvurid. Zurgutt lahendas tekkinud olukorra.

Laupäev, 16. juuli

Kuna reede õhtu oli veninud vähemalt mul ja Tiinal laupäeva hommikuks, siis magasin sujuvalt nii hommikusöögi kui esimese ettekande sisse. Saabusin ajaks, mil Mr Costello tutvustas Arkham Horrorit, milles heameelega tundsin ära mängu, mida olin umbes kuu aega tagasi Metsavana pool mänginud. Peab tõdema, et Mr Costello ettekanne, õigemini küll ulmemängude tutvustamine oli väga võluv, asjalik ja vürtsitatud meeleolukate repliikidega.

Pärast SF-mängumaailma hüpati sujuvalt kirjandusse. Siim Veskimees juhtis intervjuud Leo Kunnasega. Küsiti palju-palju küsimusi, ning asi kulges omasoodu ligi paar tundi. Arvatavasti said kõik huvilised vähemalt niidiotsa kätte, kuidas lahti mõelda Kunnase fiktiivset maailma. Lisaks veel väikseid vihjeid alles kirjutamisel oleva romaanitriloogia ilmumata kolmanda osa kohta.

Pärast Kunnasega vestlusringi toimus iga-aastane Estconi kurbmäng. Kellele rollimängud, kellele ettekanne. Kuna ettekanded on valdavalt ette valmistatud, ning kui ka pole, siis hiljem saab vestelda loengupidajatega, aga rollimäng sünnib siin ja praegu, otsustasin viimaste kasuks. Ja ei kahetse. Metsarollimängust saab lugeda Ove, Kristjan Rätsepa ja Sirje blogist, Ove pani kirja ka oma juhitud jutumängu.

Meeleolukaid kohti mängudest

Pärast seda, kui kamp, kus liikusid ajakirjanik ja teda kaitsev stalker, teadlane ja üliõpilane, lasti tsoonis lihtsalt selja tagant maha ja nad muutusid zombideks, kohtusid nad hulga plekkmantlitesse ja gaasimaskidesse varjunud tegelastega, kes lihtsalt seisid ühe koha peal ja lasid letargiliselt end ära närida. Me muidugi polnud kadedad. Üks küll liikus ülihelikiirusel, kuigi «raudrüü» takistas kõndimist ning pealegi oli ta väga katki, aga minu kehastatud zombi, aeglane ja loid tegelane, sai selle frukti siiski kätte.

Zombina olingi edukam kui ajakirjanikuna. Sest pärast kahte äranäritud natsi kohtusin ka loomaaiategelastega, kellest õnnestus samuti magusaid suutäisi haugata. Milline menüü, mõelge 🙂

Jutumäng oli vaat et hullem kui eelmisel aastal. Kõiki tegelasi iseloomustas sõnapaar «täiesti persses». Kui olin peaaegu saanud pomisemise hoo kätte, õnnestus mul visata snake-eye ja sinna mu tegelane läkski. Lasi parema jala alt ära, vasaku käe otsast ja lõpuks kukkus kaelapidi Garini meetrilisele kiirtevihule otsa… Nii saigi dramaatiliselt surma sisenetud, peaaegu ilma mingisuguste pingutusteta.

Samal ajal, teises kohas

Vahepeal andis Siim Veskimees aru sarjast «Sündmuste horisont», mis kujunes üsnagi morbiidseks aruteluks eesti (tõlke)ulmekirjanduse tulevikust.

Mälumängu juhtis Taivo Rist. Nagu alati, oli see põhjalikult ette valmistatud ja huvitavalt sõnastatud. Võitis seltskond, kus osalesid Tiina Sulg, Sash Uusjärv ja Tarmo Teder.

Pärast ajude ragistamist jagati Stalkereid (uudis ka Postimehes) ja siis kamandati rahvas ühispildile. Mant poseeris stalkeriga.

Rollimängude ajal toimus nii mõnigi ettekanne, aga sellest las kirjutab keegi teine. Lihtsalt omnipresentsi harjutamine ei ole veel märgatavaid tulemusi andnud. Niisiis, oodatud on Genky ettekande «Eesti animefännid ja nende tegevus» ja Triin Hannusti «Viimase 10 aasta 10 parimat animet: eestlaste arvates» kasvõi paarilauselised iseloomustused ja/või miks ka mitte ettekanded ise.

Laupäevasest melust väärib märkimist koorilaul sauna juures Indrek Hargla juhatusel, millest minu mälu järgi võtsid kindlasti osa Margus, Metsavana ja Sirje. Viimane ilmselt lisandus siis, kui ma enam ei suutnud väga valjuhäälset juttu ja laulmist taluda, sest õhtu päris viimane osa oli mul läinud ohtra vee tarbimise sildi all. «Eriõudne laulujura, mis sauna poolt kostus ja koosnes hulgast unustatud sõnadest, laste- ja isamaaliste laulude katketest, olime meie. Hargla juhatas ühtlasi koori (sõna otseses mõttes) ja mina ja Makke ja metsavana, laulsime kaasa,» märgib Sirje oma blogis.

Jätkusid lauamängud, üks neist kestis vähemalt 5–6 tundi, sest meie väike nelja-viieliikmeline seltskond jõudis selle aja sees mängida võitlust troonide ümber, mina koos pea sama seltskonnaga saunas käia, ainuisikuliselt Hargla&Co jauramist kuulda, Jyrka tehtud imehead liha manustada ja teisegi mängu otsast lõpuni mängida. Sõbrad, aidake, oli seal tegu millegi sarnasega – «Army of Darkness»?

Pühapäev, 17. juuli

Kordusele tuli laupäeva hommikune unisus, selle vahega, et öösel õnnestus mul teki asemel lina alla pugeda ja seetõttu umbes poole kaheteistkümneni und saada. Loomulikult oli selleks ajaks hommikusöök ammendunud ning ka üks ettekanne – see, mis rääkis kirjastuste plaanidest.

Niisiis, klassikaliselt – kui ma maja trepile saabusin, oli Veiko Belialsi ettekanne juba alanud. Ometi kord kahetsesin oma unimütslust, sest tema esitlus «Narratiivne fiktsioon ja mudellugeja ulmes» vääris kindasti algusest lõpuni kuulamist ka elavas esitluses. Pidin piirduma poole loengu pluss kirjapandud versiooniga, mis muidugi mõista ei ole ka halb variant.(Loengu tekst ilmub ka kaheksandas Täheajas.)

Estconi lõpus käidi välja mitmeid huvitavaid ettepanekuid tuleviku osas, muu hulgas ka veksel tulevase jutuvõistluse kohta. Hommikune palavus asendus päevase leitsakuga, mil viimased allesjäänud estconlased kas šeerisid kama või kraamisid välja viimased allesjäänud toiduriismed ning lasid hea maitsta. Ning tsiteerides Tartsi – nii palav oli, et silmamunade liigutamine ajab higistama.

Loodetavasti järgmine Estcon on sama muljeterohke kui tavaliselt, või siis mitte. Igatahes tullakse kokku nii või naa. Muuseas, alates paari aasta tagusest Estconist, mil maagiline 50 osalejaga piir sai murtud, on sündmus järjest kasvanud. Tänavu külastas ulmefännide kokkutulekut 82 inimest, mis on absoluutne rekord 13-aastase tegevuse järel.

Estcon Facebookis