Sarjas „Sündmuste horisont” on ilmunud 17. raamat – Vernor Vinge’i „Leek sügaviku kohal” („A Fire Upon the Deep”, 1992).
Raamat võitis Hugo 1993. aastal ja oli lisaks Nebula ja John W. Campbelli mälestusauhinna nominantide hulgas 1992. ja Locuse parima SF romaani nominentide hulgas 1993. aastal.
Lisaks olla see vähemalt ühel inimesel taastanud usu SF-i 😉
Raamatu tagakaanetekst algab lühikese kokkuvõttega raamatu esimestest lehekülgedest:
Üksik täht, punakas ja tuhm, otse Sealpoolsuse ääremaal. Aarde – kvanttihedusel teabe – võrgust kadumisest võis olla möödas viis miljardit aastat.
Nad olid ettevaatlikud, need inimesed, kes mängisid tulega. Kuid Sealpoolsuse piiril ületas Labori võrgus tuikav teave õige varsti inimteadmiste piirid. Sündivale Kurjusele olid nad peagi vaid kui tüütud putukad.
Kuid midagi oli arhiivis veel ja kuigi inimesed ja maailmad olid hukkumisele määratud, õnnestus Vastumeede minema toimetada. Ent see uppus Sügaviku põhja, Aegluse piirile, kus ülevalguskiirus oli vaevu võimalik. Metsikule, tundmatule planeedile maandunud tähelaeva tabas katastroof ja veidrate olevustega asustatud, sisuliselt keskajas asuvasse maailma jäid teineteisest eraldatuna vaid kaks last, vend ja õde. Kurjus otsib seda ainsat asja, mis teda kahjustada võiks, lisaks ruttavad inimkonna langust ära kasutama ka teised, nii et läbi kogu selle sõja ja kaose liikuvalt päästeekspeditsioonil on õige mitu punti jälitajaid sabas…
Ehk siis on autor väga huvitaval viisil jaganud Galaktika tsoonideks ja näiteks meie elame Aegluses, kus valgusest kiiremini lennata ei saa. Kõrgemal toiimivad tehnoloogiad, mida me isegi ette kujutada ei suuda. Autor on välja mõelnud väga kirju galerii erinevaid eluvorme ja omalaadset sünget irooniat on tema kirjeldatud galaktilisel võrgul, mis kohati kahlaselt suvalist foorumit meenutab.
Raamatu on tõlkinud Liisi Ojamaa.
Originaalkaanepilt Boris Vallejolt.
18-05-2010
Lisas: Ats Miller
