„Mõned tähelepanekud Päikesel toimuvate tuumareaktsioonide kohta”
Niisugust pealkirja kandis meie päevil avaldatud dokument, mis kuulutas Maale hukku – aastal 3600±75 muutub Päike noovaks…
Kirjastus Fantaasia andis sarjas „Sündmuste horisont” välja Arthur C. Clarke’i „Kauge Maa laulud”.
Inimkond otsustas püsima jääda. Kolmanda aastatuhande lõpupoole hakati välja saatma seemiklaevu. Umbes 1/10 valguse kiirusega läbisid need teinekord sajandeid võtva tee mõne elukõlbliku planeedini, kus siis robotsüsteemid kasvatasid kaasavõetud DNA baasil esimese generatsiooni.
Napilt enne lõppu aga õpiti Maal kasutama vaakumienergiat ja viimastel Maa inimestel, keda tolleks hetkeks vaid mõni miljon järel oli, avanes võimalus põgeneda.
Nii jõuabki ühel päeval Thalassa, umbes 700 aastat tagasi (aastal 3109) asustatud planeedi orbiidile laev Maalt. Teel uue kodu poole – sinna on veel 300 aastat lennata – tuleb uuendada laeva ninas asuvat jääkilpi ja ühtlasi kasutakse juhust, et uurida, mis Thalassast saanud on, sest vulkaanipurse hävitas 400 aastat tagasi planeedi elanike kaugsaateantenni ja nad pole seda veel parandama vaevunud. Üheks lühikeseks aastaks ristuvad tolle paradiisliku planeedi inimeste ja viimaste maalaste teed.
Nagu enamik autori teoseid, paistab ka käesolev silma suurepärase tehnilise läbimõelduse poolest. Lühikeste ja kohati ehk liigagi nappide kirjeldustega suudab ta luua võimsa ja meeldejääva pildi neist uutest maailmadest ja Maa viimastest päevadest.
Sir Arthur C. Clarke – võib-olla maailma kuulsaim ulmekirjanik sündis 16. detsembril 1917 aastal Mineheadis, Somerseti maakonnas Inglismaal ja suri 19. märtsil 2008 aastal oma kodus Colombos, Sri Lankal, kus ta elas suurema osa oma elust (alates aastast 1956). Ta on avaldanud üle 80 raamatu. Eesti keeles on autorilt seni ilmunud kuus romaani ja suurel hulgal jutte.
Arvustused Ulmekirjanduse BAASis
17-11-2009
Lisas: Iris Jeletski
