Estcon 2005

Estcon 2005 toimus Järvamaal, Väätsa jahimajas. Üritusest võttis osa viiskümmendviis inimest, koerast rääkimata.

Nagu heaks tavaks on juba saanud, kogunesid ka sel aastal ulmefännid kokku, et arutleda kirjanduse, filmide ja muude oluliste asjade üle, mis on sündinud või sündimas antud valdkonnas.

Reede õhtul ei juhtunud suurt midagi peale selle, et pealik pidas kõnet ehk peaorganiseerija Jüri Kallas ütles avasõnad ning veel mõned laused, mille keskne teema jäi hämaraks. Aga võibolla oligi see meelega nõnda seatud, et inimesed saaksid vabalt rääkida mitmesugustest ulmelistest teemadest, ära kasutades asjaolu, et peaaegu kõik olid ühes ruumis koos.

Programm nägi ette filmivaatamist ja isetegevust. Kuna selle aastasel Estconil otsustas keegi taevase kraani lahti keerata ja see nõnda jätta (noh, mõnikord nagu kiilus ise kinni või nii), siis oli filmipublikut kõvasti rohkem kui eelmistel aastatel. Esimene film oli «2009: kadunud mälestused», korea alternatiiiv-ajalooline draama, teiseks pakuti «Igapäevast nõiakunsti» ning asi jätkus«Omeniga».

Laupäeva hommikul oli kavas rääkida kirjastuste plaanidest, aga kuna ühegi kirjastuse esindajat sel aastal kohal polnud, rääkis Veiko Belials, kes oli Mario Kivistiku ja kirjastuse «Salasõna» volitatud hääletoru sellest, mis tulekul: sügisel ilmub Veiko Belialsi jutukogu «See, mis tuikab su veres», mis sisaldab viite Cassili jutustust – kaks juba ilmunut ja kolm uut. Aasta lõpuks ilmub sarjas «Mardus» antoloogia, mis sisaldab muuhulgas ajakirja «Algernon» korraldatud jaanipäevase etnoulme konkursi võiduloo Veiko Belialsilt, uue Grpowski loo Indrek Harglalt ning ilmumata jutu Lew R. Bergilt. Sarjas «Arcturus» ilmub Lucius Shepardi lühiromaan «How the Wind Spoke at Madaket»(1985). 2006. aastal peaks sarjas «Fantaction» ilmuma Lew R. Bergi romaan «Lõbusõit neetud maale» ning sarjas «Kummalised lood» Abel Caini jutukogu «Salvador», millest üks lühem tekst ilmselt ka eelmise aasta lõpu «Marduse» antoloogias trükivalgust näeb.

Kirjastuse «Varrak» plaanidest on teada vaid niipalju, kui on teada tõlkija Mario Kivistiku tegemistest. 2005. aasta lõpuks peaks ilmuma Dan Simmonsi romaani «The Rise of Endymion» (1997) tõlge. Dan Simmonsiga ühele poole saanuna hakkab Mario Kivistik kohe tõlkima George R. R. Martini fantasysarja «A Song of Ice and Fire» avaromaani «A Game of Thrones» (1996).

Kohal viibis ka Meelis Friedenthal, kes rääkis, et tema romaanivõistlusel kolmanda koha saavutanud romaan «Kuldne aeg» ilmub sügisel kirjastuse «Tuum» vahendusel.

Et vaimu ärksana hoida, alustas Ants Miller kohe pärast kirjastuste plaanide esitlemist päeva esimest ettekannet teemal: Ajast füüsikas ja ulmes. Ta esitas mõned levinud teooriad aja olemuse kohta, ning tõdes, et füüsika ja ulme seisukohalt on aja mõisted totaalselt erinevad, ehk siis enamus sellekohased ulmekates esitatud väited ja seisukohad on nonsenss teaduslikus mõttes. «Praktiliselt kõigil autoritel on omad viisid ületada valguse kiirus, küsimus on vaid selles, kui loogiliselt seda tehakse, arvestades meie tänaseid ettekujutusi ruumist.» (fragment Ants Milleri ettekandest). Üldiselt tõdes ta, et tavaliselt ei arvestata loogikaga. Siin tekib küsimus, et kas autorid üldse on kursis teooriatega ning kas see on nende jaoks oluline? Samuti arutles ta selle üle, et kas põhimõtteliselt oleks võimalik ajas tagaasiränd. Jah, oleks, aga selleks kuluks niipalju ressurssi, kuipalju on sellel maailmal praegu üldse pakkuda, ja seega on suhteliselt mõttetu raiskamine. Ajarännud on nagu ümmargused rattad, kõik on seotud, ja saab esitada küsimuse: et miks see toimus, kui see ei toimunud? Ants Miller esitas kujuka näite filmist «12 ahvi». Et kõik on nagu loogiline, aga seosed on negatiivsed. Kui midagi ei juhtu, siis seda ei juhtu. Kui räägitakse sellest, et miski toimub silmapilkselt, et mida see tegelikult tähendab? Tundub, et see tähendab täpselt seda, mis on kirjaniku arvates silmapilk, ja enamasti ei täpsusta ta rohkem. Lisaks sellele andis ta publikule lahendada paar loogilist ülesannet.

Pärast Ants Milleri ajurünnakut oli paar minutit kogumisaega ning päev jätkus Sash Uusjärve ettekandega: Tolkien ja II maailmasõja järgne inglise fantaasiakirjandus (alapealkirjaga: lõdvalt toetudes Tom Shippey artiklile «Tolkien as a Post-War Writer»). Sash keskendus Tolkieniga samalaadesse gruppi kuuluvate kirjanike: Georg Orwelli, William Goldingi, C. S. Lewise, T. H. White kirjutatud teoste teemade uurimisele ning sellele, mil viisil nad fantaasia suurmeistri Tolkieniga haakuvad. Ta jõudis lõppkokkuvõttes järelduseni, et «kõik viis autorit kirjutavad ühisel teemal – kurjuse olemusest 20ndal sajandil. Seda teemat käsitlevad nad äärmiselt originaalselt, näidates üles sügavat vastumeelsust aktsepteerida juba olemasolevaid ükskõik kui autoriteetseid arvamusi» ning«kuigi nende 5 kirjaniku vahel on ka palju erinevusi, muudab neid ühendav peateema – kurjuse olemuse uurimine – need tühiseks. Selle subjekti sundis neile peale elukogemus, mis lisaks kõigele muule oli iseloomulikult Inglise elukogemus, mida ei jaganud ei Ameerika ega enamus teisi Euroopa riike. Neist kõigist said kirjanikud enam või vähem vaid selleks, et väljendada seda teemat ning nad kõik valisid selleks fantaasiažanri, kuna tundsid, et inimlikku kurjust polnud võimalik läbi realistliku prisma adekvaatselt ei kirjeldada ega sellele vastu astuda.» (fragment S. Uusjärve ettekandest)

Üldist heameelt rahva hulgas tekitas Lauri Lukase alias Velbu küsimus, olles ise Sashi paar minutit kuulanud: «Aga mis see Tolkien üldse asjasse puutub?»

Et mitte lasta akadeemilisel meeleolul langeda, kandis Meelis Friedenthal rahva ette teema: Miks utoopia? Ta mõtiskles selle üle, kuivõrd tähtis on mõista sõna «utoopia» sõna-sõnalist tähendust. Keskne siis sõna «topos» ehk koht; eesliited aga kas rõhutavad midagi destruktiivset, kakofoonilist või konstruktiivset. Lugeja asetatakse olukorda, kus ta sunnitakse mõtlema selle üle, mida ta on just teada saanud. Sunnitakse võrdlema iseennast ning oma maailma loetud maailmaga. Utoopia ei ole midagi muud kui hea karikatuur, võimendatakse teatavaid omadusi ning nende kaudu kirjeldatakse olukordi. Tavaliselt on need sõltuvad mingist asjaolust. Niisamuti ei ole utoopia midagi sellist, mida tasuks pidada kirjaniku programmiks. Eelkõige on tegu mõtteharjutusega. Et mis oleks kui…

Estconi programm jätkus vene ulme paneeliga. Mõtteid vahetasid Jüri Kallas ja Veiko Kastanje ning kuulajate seast sekundeeris asjatundlikult Riivo Mägi. Algatuseks rääkisid Kastanje ja Kallas oma hetke lemmikutest vene uuemas ulmes. Kastanjel oli selleks Konstantin Bojandin, Kallasel aga Vassili Štšepetnjov. Sujuvalt läks jutt edasi teistele tuntud ja mitte nii tuntud autoritele, nagu Aleksei Baron, Viktor Burtsev, Andrei Daškov, Jelena Hajetskaja, Kirill Jeskov, Eleonora Ratkevitš, Nick Perumov, Aleksandr Romanovski, Vassili Zvjagintsev jt. Räägiti ka peamistest suundumustest uuemas vene ulmes: süngusest, slaavlusest, ideede teisejärgulisusest, õudusulme puudumisest jne.

Pärast vene ulme üle mõtisklemist kulges kõik tavapärast rada pidi: anti üle Stalkerid ning Meelis Friedenthal (pildil) pidas «tänukõne». Ühispildi tegemine jäi sel aastal järgmisesse päeva, sest valge vesi ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda. Edasi toimus töö sektsioonides, ka väga tavapäraselt. Kuid filmihuvilisi oli tavatult palju. Näidati sarja «Firefly». Tegu Josh Whedoni humoorika kosmosewesterniga, mis korjati telest ära müstilistel põhjustel. Ei olla nii populaarne kui vaja. Ulmefännide hulgas aga oli ta piisavalt populaarne, ka eesti omade seas, sest midagi muud näha ei tahetudki kui vaid sarja järgmisi osasid…

Pühapäeva varahommikul, ehk kohe pärast hommikusööki pidas Jüri Kallas ettekande teemal:Ulmekirjandus nn. kolmandas maailmas: Praegune olukord. Ettekanne keskendus kõigele sellele, mis jääb ulmes väljaspoole inglise ja vene keeleruumi. Põhjalikuma vaatluse all oli küsimus ulmekirjanduse nn. kolmanda maailma tekstide ilmumine vene ja inglise keeles. Esitati ka küsimusi.

Poole kahe paiku hakkasid saabuma vastutulijad ning äraminejad sättisid ennast autodele. Läbi sai see üritus selleks korraks ja loodetavasti on ka järgmistel aastatel nii korraldajaid, olijaid ja tulijaid. Järgmise Estconini!

Reede 05 August 2005

Lingid:
Pahainimese pesa: Ilus oli olla, sest et kole oli möödas
Kraaxuja mälestusi: Konnad, tiigid ja prontud

Olmest:

Lisaks põhikavale tegutseb keldris alternatiivkino (filmid arvutis), soovijad mängivad strateegilisi kaardimänge ning toimub ka rollimäng võhikutele (ja mitte niiväga võhikutele).

Osavõtutasu on 150 krooni… kes tahab voodis magada, sel tuleb veel 150 krooni lisaks maksta. Telkimine ja põrandal magamine on tasuta.

Hommikusöök maksab 40 krooni ja lõuna 80 krooni. Söögi eest maksmine toimub ainult kohapeal ja sularahas, soovitud söögikordade eelnev märkimine registreerimislehel on vajalik.

Väätsa jahimajja jõudmiseks pööra Tallinn-Tartu maantee 70-ndalt kilomeetrilt (Ardu ja Anna vahel) paremale, sõida ca 6 km ja pööra pärast vasakul olevaid talumajasid vasakule.
Bussiga tulijatele on kogunemine reedel, 22. juulil kell 18 Tallinn-Tartu maanteel Anna bussipeatuses. Laupäeval tullakse Anna bussipeatusse vastu kell 11.30.