The Android Kill - Raul Sulbi - 5
24.05.2012 23:08
35026
Erinevalt jutust «Aastavahetus AD 2000» on «Androiditapp» terava konfliktiga, värvikas ja sündmusrikas ning konkreetse lõpplahendusega tekst, ehk siis selline, nagu toimetaja William L. Hamling neid Silverbergi ja Randall Garretti kirjanduskombinaadilt tellis.
Oktoobris 1956 Hamlingule saadetud ja novembris 1957 Imaginative Talesis ilmunud jutt on ehk pisut liigagi lühike, siin kirjeldatav põnev maailm ja konflikt vääriksid ehk pikematki lahtikirjutust. Hästi kiiretempoline jälitamislugu algab sellega, et tööasjus koduplaneedilt ära sõitnud Cleve Preston naaseb kiirkorras Rigel Citysse, kuna on kuulnud, et ta kodulinnas puhkesid androididevastased meeleavaldused.
Selliseid asju tolles kosmosemaailmas juhtub, kord puhkevad need protestid, mis kiiresti lintimiseks üle lähevad, ühel, kord teisel planeedil. Preston kardab oma mässulisse linna jäänud abikaasa pärast. Androididevastast liikumist juhib keegi kaabakas Clay Armistead ning seekord paistab mäsu põhjuseks olevat väidetav mõrv, mille olla sooritanud android. Sünteetilisi androidinimesi ei sallita, kuna need on tavalistest inimestest kenamad, omas vallas keskmisest edukamad, intelligentsemad, täiuslikumad..
Vaevalt on Preston oma koduplaneedile jõudnud, kui kohtabki juba lennujaama lähedal Armisteadi jõuku, need hakkavad tedagi ahistama ja süüdistavad teda selles, et ta on ka tegelikult android, mida tal aga aastaid on varjata õnnestunud. Lähebki märuliks ja tagaajamiseks.
Kui Preston lõpuks oma kodumaja juurde jõuab, avastab ta selle rüüstatult ja loomulikult on röövitud ka tema naine Laura. Koos oma naabrist androidi abiga suundub mees naist päästma... Ühtlasi selgub, et mäsu käivitanud mõrv ei ole toimunud sugugi päris nii, nagu Armistead laseb sellel välja paista ning Laura Preston on ainus inimene, kes mõrva tegelikult pealt nägi. Loomulikult pidi ta neid asjaolusid silmas pidades kaduma...
Selline sotsiaalne konflikt inimestes keev viha androidide vastu on äärmiselt põnev ja väärinuks tõesti põhjalikumat lahtikirjutust, lugu on oma lühiduse kohta äärmiselt pingeline ja materjali täis tuubitud. Siia poleks parimagi tahtmise korral rohkem mahtunud. Objektiivselt ehk on lugu väärt «tugevat nelja», aga kuna olen täna heas tujus ja loole sellisel kujul praktiliselt midagi ette heita pole, siis annan «viie» ära.
«Androiditapp» on veel selle poolest oluline tekst, et oli esimene Silverbergi jutt, mis ilmus Alexander Bladei varjunime all. Nimelt oli Blade 1940date aastate lõpul üks Silverbergi lemmikautoreid, kelle lood «The Brain» (1948) või «Dynasty of the Devil» (1949) noorukile Amazing Storiesi lehekülgedelt väga sügava mulje jätsid. Hiljem sai Silverberg muidugi teada, et tegu pole konkreetse kirjanikuga, vaid kirjastuse grupipseudonüümiga, mida kasutasid erinevad püsiautorid. Ning veel mõned aastad hiljem oli ta ise muutunud oma kunagiseks lemmikkirjanikuks!
Oktoobris 1956 Hamlingule saadetud ja novembris 1957 Imaginative Talesis ilmunud jutt on ehk pisut liigagi lühike, siin kirjeldatav põnev maailm ja konflikt vääriksid ehk pikematki lahtikirjutust. Hästi kiiretempoline jälitamislugu algab sellega, et tööasjus koduplaneedilt ära sõitnud Cleve Preston naaseb kiirkorras Rigel Citysse, kuna on kuulnud, et ta kodulinnas puhkesid androididevastased meeleavaldused.
Selliseid asju tolles kosmosemaailmas juhtub, kord puhkevad need protestid, mis kiiresti lintimiseks üle lähevad, ühel, kord teisel planeedil. Preston kardab oma mässulisse linna jäänud abikaasa pärast. Androididevastast liikumist juhib keegi kaabakas Clay Armistead ning seekord paistab mäsu põhjuseks olevat väidetav mõrv, mille olla sooritanud android. Sünteetilisi androidinimesi ei sallita, kuna need on tavalistest inimestest kenamad, omas vallas keskmisest edukamad, intelligentsemad, täiuslikumad..
Vaevalt on Preston oma koduplaneedile jõudnud, kui kohtabki juba lennujaama lähedal Armisteadi jõuku, need hakkavad tedagi ahistama ja süüdistavad teda selles, et ta on ka tegelikult android, mida tal aga aastaid on varjata õnnestunud. Lähebki märuliks ja tagaajamiseks.
Kui Preston lõpuks oma kodumaja juurde jõuab, avastab ta selle rüüstatult ja loomulikult on röövitud ka tema naine Laura. Koos oma naabrist androidi abiga suundub mees naist päästma... Ühtlasi selgub, et mäsu käivitanud mõrv ei ole toimunud sugugi päris nii, nagu Armistead laseb sellel välja paista ning Laura Preston on ainus inimene, kes mõrva tegelikult pealt nägi. Loomulikult pidi ta neid asjaolusid silmas pidades kaduma...
Selline sotsiaalne konflikt inimestes keev viha androidide vastu on äärmiselt põnev ja väärinuks tõesti põhjalikumat lahtikirjutust, lugu on oma lühiduse kohta äärmiselt pingeline ja materjali täis tuubitud. Siia poleks parimagi tahtmise korral rohkem mahtunud. Objektiivselt ehk on lugu väärt «tugevat nelja», aga kuna olen täna heas tujus ja loole sellisel kujul praktiliselt midagi ette heita pole, siis annan «viie» ära.
«Androiditapp» on veel selle poolest oluline tekst, et oli esimene Silverbergi jutt, mis ilmus Alexander Bladei varjunime all. Nimelt oli Blade 1940date aastate lõpul üks Silverbergi lemmikautoreid, kelle lood «The Brain» (1948) või «Dynasty of the Devil» (1949) noorukile Amazing Storiesi lehekülgedelt väga sügava mulje jätsid. Hiljem sai Silverberg muidugi teada, et tegu pole konkreetse kirjanikuga, vaid kirjastuse grupipseudonüümiga, mida kasutasid erinevad püsiautorid. Ning veel mõned aastad hiljem oli ta ise muutunud oma kunagiseks lemmikkirjanikuks!
71863