Our Man in the Sudan - Silver Sära - 5
30.11.1999 00:00
32423
Vinge, vinge lugu, mis liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamanri - õuduskirjandusse. Jutul on kõik selle alamanri iseloomulikud tunnused: katastroofi ootus, põnevus, hõrk keelekasutus, kõrge kunstiline kandvus.
Hartum, Sudaani pealinn. Briti konsuli juurde saabub Fanshaw, mees kelle ametikoht jääb teadmata, ent tema ülesandeks on uurida äsja Hartumis surnud Briti välisteenistuse töötaja Carwrighti surma. Ametlikult oli tegu südamerabandusega, aga... Cartwright ei olnud vana mees, tema tervisenäitajad olid korras. Ta oli olnud luureteenistuse MI6 agent ning ta oli saadetud kaugesse kolkasse seetõttu, et tal oli olnud probleeme Vene luurega ja parem oli ta aastakeseks kuhugi kaugemale viia. Pealegi oli ta saatnud veidi enne surma keskusesse 2 krüptilist sõnumit. Esimene oli "See kõik peitub liivas" ja teine rääkis mingitest hobusekapjade lähenevast kõminast ning surevate loomade korskamisest. Ka MI6 parimad kodeerijad ei suutnud neid teateid lahti mõtestada.
Lugu kirjeldabki Fanshaw nädalast viibimist Hartumist, kus ta vestleb konsuliga, kohaliku teenriga, alkosõltuvuses vabakutselise inglise ajakirjanikuga. Hakkab kujunema mulje, et surnud mees oli enne lõppu kergelt ära pööranud, teda olid vallanud mingid sundmõtted kõrbest ja liivast, eriti liivatormist, mis aeg-ajalt üle linna käib. Näib, et mees oli haaratud ka kohalikust ebausust, mille kohaselt kannab liivatorm kõrbest kohale surnute hingi - Fanshaw seda viimast loomulikult ei usu... esialgu.
Ehkki tegevus toimub tänapäeval, on kogu loos sugestiivset koloniaalajastu hõngu. Autor on viibinud ise lapsena Sudaanis ja seda on tunda lummavas miljöökirjelduses. Lugu on ilmunud antoloogiates "The Second Humdrumming Book of Horror Stories" ja "The Mammoth Book of Best New stories" ning olnud World Fantasy Awardi nominent parima lühijutu kategoorias.
Hartum, Sudaani pealinn. Briti konsuli juurde saabub Fanshaw, mees kelle ametikoht jääb teadmata, ent tema ülesandeks on uurida äsja Hartumis surnud Briti välisteenistuse töötaja Carwrighti surma. Ametlikult oli tegu südamerabandusega, aga... Cartwright ei olnud vana mees, tema tervisenäitajad olid korras. Ta oli olnud luureteenistuse MI6 agent ning ta oli saadetud kaugesse kolkasse seetõttu, et tal oli olnud probleeme Vene luurega ja parem oli ta aastakeseks kuhugi kaugemale viia. Pealegi oli ta saatnud veidi enne surma keskusesse 2 krüptilist sõnumit. Esimene oli "See kõik peitub liivas" ja teine rääkis mingitest hobusekapjade lähenevast kõminast ning surevate loomade korskamisest. Ka MI6 parimad kodeerijad ei suutnud neid teateid lahti mõtestada.
Lugu kirjeldabki Fanshaw nädalast viibimist Hartumist, kus ta vestleb konsuliga, kohaliku teenriga, alkosõltuvuses vabakutselise inglise ajakirjanikuga. Hakkab kujunema mulje, et surnud mees oli enne lõppu kergelt ära pööranud, teda olid vallanud mingid sundmõtted kõrbest ja liivast, eriti liivatormist, mis aeg-ajalt üle linna käib. Näib, et mees oli haaratud ka kohalikust ebausust, mille kohaselt kannab liivatorm kõrbest kohale surnute hingi - Fanshaw seda viimast loomulikult ei usu... esialgu.
Ehkki tegevus toimub tänapäeval, on kogu loos sugestiivset koloniaalajastu hõngu. Autor on viibinud ise lapsena Sudaanis ja seda on tunda lummavas miljöökirjelduses. Lugu on ilmunud antoloogiates "The Second Humdrumming Book of Horror Stories" ja "The Mammoth Book of Best New stories" ning olnud World Fantasy Awardi nominent parima lühijutu kategoorias.
78947